Birk Rohelend

Vahel harva juhtub nii, et loed kellegi teost ja ehmatad: miks see inimene minu mõtteid mõtleb? Hinge sugeneb midagi ebameeldiva ärevuse sarnast-  nagu oleksid tabanud kellegi enda järelt luuramast. Muidugi, kõige tobedam on see, kui see teine inimene on trükkinud ära su mõtted juba viiskümmend aastat enne sind. Paraku, 60. aastatega on mul seda probleemi ka varem olnud - eneselegi arusaamatul põhjusel elan ma seal, nendes mõtetes, nendes väärtustes, selles esteetikas…. Ma ei suuda kuidagi areneda tänapäevani, vaid olen nagu Frankensteini groteskne looming, lihasse kutsutud pool sajandit pärast oma tegelikku eluaega.

Lõpetasin just “Maagi”. Nõustun Fowlesiga, et ta oleks pidanud selle pealkirja jätma “Jumalamänguks” -  see  oleks olnud oluliselt parem raamistus. “Maag” jätab petliku mulje, nagu oleks sel kõigel kuidagi pistmist või tuleneks tegevustik Conhcisest - aga ometi on juured palju sügavamal ja laiemal. Need on lõpututes variantsioonides püstitatud küsimustes inimeste motivatsiooni ja uskumuste kohta - miks me oma valikuid langetame ja miks tahaks alati üks osa meist minna tagasi ja langetada seda teist valikut, millest me loobusime.

Fowlesi juures on kõige tugevam külg inimesetundmine. Tegelased elavad, nad kõhklevad, kahtlevad, liiguvad iga edasisammu juures kaks tagasi ja pole kunagi milleski kindlad. Selline igavene energeetika, “jaa” ja “ei” vahel pendeldamine on ka minu tajudes inimese põhiolemuseks. Ja see tekitabki lõpmatuid konflikte, sest üks suur osa superegost tahaks alati kindel olla - olla ideaalne, muutmatu, nagu Moosese kivitahvel. Ego seevastu on alatises superego ja IDi vahelises turbuletsis lõksus - ta ei saa ka parima tahtmise ja suurima pühendumuse juures endast osakest “ära visata” - loobuda osakesest iseendast. Kusagil seal, pinna all, elavad kõik vastuolud edasi - lõhestavad, käärivad, küpsevad, muudavad meid inimlikuks.

Kuuekümnendad aastad…. Frankfurdi koolkond, freudistlik psühholoogia, varajane futurism, ilusad autod ja inimesed. Sel ajal oli kõik kuidagi PÄRIS. Ühelt pool kuule maandumistega süstitud usk tulevikku, teisel pool maailmasõjajärgne/külmasõjaline üleüldine skeptitsism. Fastineeriv aeg, millega suri romaan - just nii, nagu Conchis Nicholasele teatab. Mul ei tule hilisemast ajast enam ühtegi teost meelde, mis oleks mind tõeliselt puudutanud. Näidendid, jah. Aga mitte romaanid. Kuidagi tundub, et see maksimaalne romaanimahtuv materjalihulk sai just siis ammendatud; pärast seda on suudetud ainult tükkidega edasi minna. Keskendudes loole, karakterile või kirjeldustele. Aga mitte iial enam pole suudetud samaväärselt kõigis erinevates registrites mängida.

Fowles on kummaline, paeluv. “Maag” on ta esimene teos, kuigi ilmus alles pärast “Liblikapüüdjat”. Selles on just seda esimesele teosele omast kõigemahutamispüüdu - maailmakirjeldust. Filosoofiat, aistinguid, tõekspidamisi. Isegi noorele inimesele omane püüdlik moraal - et tuleb uskuda eetikasse, pühendumisse. Kahtlemata sai see moraal hiljem proovile pandud. Kõige muu vaimustava külluse kõrval tundub see nii healapselik  - nii ebausutav. Justkui üritaks Fowles ennast läbi peategelase veenda, et on olemas rahulolu otsusega. Et see, kuidas meiega ümber käiakse ja mida meiega tehakse, on oluline ainult meie isikliku lõpliku valiku seisukohalt…. “Liblikapüüdjas” on ta sellest moraalist välja kasvanud. Ometi säilib mõlemas teoses tema soov peategelast kuidagi “igamehestada”, kõigile mõistetavaks teha. Ja seetõttu tunduvad kõrvaltegelased nii palju elusamad, huvitavamad, reaalsemad. Nicholas on “mees”, ja sellisena niivõrd palju vähem võluvam.

Huvitav on ka see, et veel ei valda ta laitmatult oma mänguvahendeid. Fowles ehitab üles hiilgavad seinad ja jääb siis toppama, suutmata neid oivalisi, gootilikult vohavaid võlvkaari ühise katuse alla koondada. Lõpp murdub ja praguneb käes, läheb triviaalseks ja magedaks. Fantastiliselt pillava mängu lõppresultaat on tuim ja puudulik; nagu oleks ühe makaronisupiga tegevuses olnud kümme vaimustavat peakokka. On tajuda, et kõik see küllus on vaid garneering tõdemusele; veenmisprotsess aga on olnud oluliselt nauditavam, kui tõdemus ise. Selleks, et teost tsentreerida triviaalsele argitõele “ilma sinuta olen ma ainult pool inimest”, on see teos lihtsalt liiga hea, liiga vohav, liiga barokne. Nagu oleks keegi Balzaci surematu romaani lõppu pannud ühe lehekülje Osho suvalisest eneseabiõpikust.  Muidugi, Fowles ise oma pikas eessõnas ütleb, et ta pole kunagi aru saanud, miks inimestele “Maag” meeldib. Eks ilmselt just sellepärast, et see on elluärganud teos, mis kannab endas niivõrd palju enamat, kui kirjaniku nägemuses. Ja kahjuks jäävad lahti kõik need tõeliselt huvitavad otsad.

Noh, masendav on ka, eks. Võib-olla olen ma erakordselt rumal inimene, et ma ajast sellise hiilgasliku sammu võrra maas olen. Teisest küljest tundub mulle, et üleüldises teadaannete tulvas oleme ühiskondlikult kaotanud niivõrd palju kvaliteetinformatsiooni, mida me ei saa enam kunagi oma teostes kasutada. Kõik need vihjed kirjandusklassikale, mütoloogilistele olenditele, jumalustele, psühholoogiale - oleme nendest kõigist ilma. Ainult vabad inimesed said endale lubada sellist hariduspagasit, tänasel päeval on liiga vähesed meist vabad. Sügaval minu sees ütleb osa minust, et sellest ei ole midagi, sest niivõrd palju fantastilisi teoseid on juba kirjutatud… Teine osa minust on lohutamatult kurb.