Eesti kirjanduse apokalüpsis
Jah, see on käes! Nüüd on see saabunud. Pärast Margus Karu rahakõlinal saabunud debüüti ja suurepärast turunduskampaaniat on üks lahti kõigile, kellel on vähegi müüvamat nägu ja tegu. Kollane meedia vajab uusi müüvaid nägusid, noored tegijad vajavad kajastust. Ja ideaalne sümbioos ongi sündinud.
Hiljuti sattusin vaatama ameerika muusikavideote TOP20. Noh, selline kummaline ettevõtmine, eks. Ma ei ole ligikaudu 10 aastat mingit huvi tundnud selle vastu, kuhu on populaar- ehk massimuusika omadega jõudnud. Ja seega asusin saadet vaatama huviga - mis sealt küll tuleb? Mis tuli, olid needsamad lood, mis kümme aastat tagasi - samad tüütud meloodiad ja mannetud taustatantsijad, suhkruses-kooreses kastmes. Aga tõeliselt šokeeriv oli minu jaoks see, et ma tundsin absoluutselt kõiki esitajaid: Lady Gaga, Beyonce, Christina Aguliera, Rihanna, Katy Perry, Justin Bieber ja nii edasi, kõik vanad-head kollase meedia lemmikud. Ehk siis, mis sealsamal hommikul ilmselgeks sai: muusika ei müü, müüb video, ja videot müüb see nägu, kes on kuulus. Tarbija jaoks on oluline tunda brände, sest see näitab, et sa oled “maailma asjadega kursis”. Ja muusiku jaoks on kõige tähtsam olla bränd - olgu siis tegu naisepeksu- või väidetava peenise skandaaliga. Tuntus müüb, absoluutselt.
Eks see saab ka siinpool lompi selgeks. Muus osas võime ju olla lääneriikidest aastakümnete võrra maas, aga turunduses astume täitsa ühte jalga. Nõia-Intsud ja Tõehetke-Lilitid kümblevad tähelepanus ja toidavad omakorda tarbijate suurimat vajadust - vajadust vahelduse järele. Justin Bieberi piimavunts ajab neiukesed hulluks, siinpool lahte tõotavad tähed sama saatust Chris Kalale, kui vaadata tema elu24 pildigalerii reitinguid. See, mida ja kas meie staarnäoomanikud üldse midagi teha oskavad, ei huvita kedagi. Tähtis on saada endale osake brändist - ikka selleks, et olla kursis, kuuluda, liikuda kaasa massihüsteeriaga.
Lollus on IN. See on uue aastatuhande kõige tugevam tendents. Tarkus ja haridus on luuseritele, nerdidele, wussidele: õige mees saadab keskkooli kus kurat ja hööritab lavalaudadel puusasid! Aga tõelised lambad kleebivad kodus monitoride ees ja imetlevad: missugune sarm! Ja maksavad selle eest, maksavad neetult hästi. Hetkeseisuga on rasvaseim turundussektor 12-18-aastased tarbijad: need, keda raha päritolu ei huvita, kelle jaoks see kasvab sama hästi kui puu otsas, ja kes igasuguste gadgetite, sisult väärtusetute, aga sotsiaalselt ülioluliste tarbevahendite eest maksavad kasvõi hingehinda.
Ja nüüd kappab ka Eesti kirjandus sellel põllul. Kui ma varem arvasin, et peale Kenderit ja Kõusaart ei olegi nagu enam kuhugi langeda, siis olin ma täielik roosaprilliline optimist. On, kõvasti on. On võimalik langeda chriskalalusse - ise kirjutan, ise toimetan, ise annan välja- tasemele, mille tulemuseks on keeleliselt vigane ja sisult vaimuhaige kontrollimatuid sõnavalinguid meenutav teos. Ja see, kuna sellest saab nähtavasti järgmine bestseller, ongi Eesti kirjanduse mõõdupuu. Meile kõigile tõmmatakse lähiajal selle kaikaga üle turja - “Ah selline ongi see Eesti kirjandus! Ei mina seda saasta loe.” Ja meil ei jää muud üle, kui seda lihtsalt suud maigutades tunnistada, sest vähestel, oi-kui-vähestel meist on kollase meedia potentsiaali. Aga Chrisil on, 8.7 palli jagu 10st. Seega, lähima paari aasta jooksul reorganiseerib ennast Eesti kirjanduse top ennast tõenäoliselt veel paremini ümber. Ja me ei kuule enam midagi Baturinist, Õnnepalust, Kunnasest - sest mis te arvate, mis on nende piltide reiting? Nende soengut, püksivärvli madalust, mütsinoka kaart arvestades? Häh? Kes NEEEED veel on?
Rong on läinud, sõbrad. Nüüd pole muud, kui tuleb Soome koristajaks minna.
July 8th, 2010 at 09:49
Chris Kala sädelevast stiilist annab aimu ka tema kiri ajalehtedele:
Tere olen uus jailmselt noorim Eesti Kirjanik. Mul on ilmumas uus romaan mille pikkuseks on kuskil 350-400 lehekülge. Raamat läheb Esmaspäeval trükki ja ilmub vist juba uuel Reedel üle Eesti. 21.juuli on Solarise Keskuses Apollo raamatupoes raamatu esitlus. Mõtlesin, et ehk Teid huvitab selline asi ning oleksin nõus heameelega midagi vastama või andma materjali, mida kirjutada.*
Lugupidamisega,
Chris Kala
July 8th, 2010 at 09:56
briljantne
July 8th, 2010 at 10:51
See on briljantsest enam. See on Absoluut!:)
Ei tea kuidas ajalooga, aga kirjandus on pärast seda küll otsas & eksisteerib veel ainult oma lõbuks.
July 8th, 2010 at 10:55
Ära nüüd Karu ja Kala nii tõsiselt ka võta./Tähti üheks õhtuks meist kergelt tulla võib ja homme juba kustume…/
July 8th, 2010 at 11:43
No Karu panigi oma küündimatule üllitisele ju ausalt pealkirjaks “Nullpunkt”. Paber oli tükkideks lõikamiseks ja naela otsa riputamiseks muidugi karedavõitu.
July 8th, 2010 at 11:47
kes on Chris Kala??
July 8th, 2010 at 15:44
Oh, pigem on see sümptom protsessidest noorte enesehinnagus ja minapildis ning sellel on kaunikesti vähe pistmist (Eesti) kirjandusega; kuigi, tõsi, need protsessid pole just aplausiga tervitatavad, ent siiski pisut ka mõistetavad ((mitteseisuslike) ühiskondlike võimaluste tingimustes kasvab iga pealetuleva põlvkonna surve matkida prestiižgrupi käitumismustreid jne.)
Ja kuidagi ma ei saa vältida kogu selle nähtuse koomilist külge.
Kõik see on kaugelt liiga groteskne, et võtta tõsiselt.
Või täpsemalt: mittehomeeriliselt.
[P.S. Täman, aga vähemasti siinsel Kunnusel pole küll Baturini või Õnnepaluga ühte ritta asja; ma rahuldan (ja sedagi veel pigem kavatsustes)oma pedagoogilisi kihusid ikka arvustusi pidi.]
July 8th, 2010 at 18:53
parandasin oma tähevea ära
tegu on kahtlemata koomilise nähtusega, aga üsnagi tragikoomilisega. kuidagi ei saa lugeda harimatust ja brändikihu noorte süüks, see algab pihta ikka nende vanematest. ühelt poolt õilmitseb siiani veider usk massimeedia “tõeväärtusesse” ja teiselt poolt vohab “ajanappusega” põhjendatud pealiskaudsus. aga see, et mõlema eelnimetatu üle niivõrd UHKED ollakse, vaat see on küll uus nähtus.
August 6th, 2010 at 01:23
namasté, Birk