Birk Rohelend

need sõnad ütles mulle eile üks ilus tütarlaps, kes oli tulnud vaatama meie Cabaret Interruptuse järjekordset osa, alapeakirjaga “Piinlik vahejuhtum”, kus Jan Kausi tekstidel esinesid Jan Kaus ise, Jürgen Rooste ja mina ning muusikalise poole eest (saksofonil, klaveril, kitarril, trompetitel, parmupillil jms) Siim Aimla ja Erki Pärnoja.

mis seal salata, ma armastan lava. see on justkui Birki loomulik keskkond, see aeg ja ruum ja atmosfäär, kuhu ma kuulun - neoonroosades sukkpükstes ja vaat et meetripikkuste sädelevate kunstripsmetega.

olen avastamas oma häält. vaimustav instrument, mida alles õpin käsitsema. hõbedane, õõnes, vahe, lõikav, penetreeriv. oo, sellega saab teha Asju. jaja. imbun läbi trumminahkade ja liuglen roosade varvastega ajukäärude vahel, kiigun käbinäärme küljes ja mudin teid süldiks.

ja… hmm. raske on jagada emotsiooni, mis alles pinna all pulbitseb, nime ja nägu omamata. oli hea, kohutavalt hea oli. Jan ja Jürgen, mu poisid, mu karused, takused, südamlikud, soojad, hingelised, armastavad, loovad poisid - teiega on jumalik! olen austatud, meelitatud, kõditatud ja ülestõstetud, selleks kosmiliseks tunnikeseks laval olen tõeliselt tagasi kutsutud ellu, sajaprotsendiliselt: see ei ole illusioon, see ongi

the real Birk.  

ja väga hea tunne on teha midagi, mis kellelegi korda läheb - kedagi rõõmustab, vaimustab ja inspireerib. needsamad pealkirja sõnad ütleksin mina edasi poisile pildil - kõigi nende hüsteeriliste neljateistaastatse tüdrukute kõrval näides kui lummutis kosmosest… vana ja väsinud, näinud ja kulunud, kulutatud ja vaevatud, endiselt üdini kirgastudes ilust ja energiast.
on kõige parem, et meie ümber on inimesi.

PS. See on Bill Kaulitz ja ”Durch den Monsun” on mu lemmiklaul läbi aegade. Ta kirjutas selle 14-aastaselt.