Kirjanduse paramatust elitariseerumisest
Tänase mõttearetuse on inspireerinud vaene Jürgen, kes püüab endiselt Eesti rahvast “hukust” “päästa”, ja seda otse Kerberose lõugade vahel elik delfi lehekülgedel.
Kõige suurema küsimuse võiks püstitada nii: kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks? Ja otsida sellele vastust, arvestades, et tänase päeva diskussioonis on “kirjandus”, “kunst” ja ka “rahvus” juba paratamatult amortiseeruvad mõisted - väärtuslikult tugevalt seotud kasumlikkuse skaalaga.
Laiemalt vaadates - kas on midagi imesteldavat selles, et tänapäeva lapsed ei mõista Lutsu, Tammsaaret, Kreutzwaldi, hoidku veel rääkimast Ristikivist, Vetemaast, Krossist või suisa ennenägematult ülbelt viidates Kausile, Saadile, Saarele? See on paratamatu nähtus, mille on tinginud aeg. Nagu me lõpetame keskkooli teaduslike teadmistega aastas 1900, lõpetame seal ka oma kirjanduslike teadmistega. Ja siin ei ole midagi pahaks panna. Kas me süüdistame tuumafüüsikuid, et hei, me ei mõista isegi relatiivsusteooriat, ärge tehke teadust, see on mõttetu? Kas me süüdistame geneetikuid, et hei, see Mendel ajas soga, ärge jamage, tehke midagi normaalset? Informaatikuid, et mis hullu juttu te ajate, kuidas saab mingi kast sooritada tehteid? Täpselt sama on kirjandusega: on paratamatu, et ka see koosneb hierarhilisest teadmusahelast, ja ühel hetkel jääb kollektiivne vastuvõtuvõime sellest maha - tuleb teha isiklikke valikuid, sest pole aega ega energiat, et kõiki valdkondi sügavamalt tundma õppida.
Jah, me kõik peame oskama lugeda, see on elementaarne. Samamoodi tuleks osata arvutada, aga kas programmeerimine on kõigile vajalik oskus? Täna veel mitte. Jõu õla loogilise arvestamisega oleks hea igapäevaselt toime tulla, aga kas peaks igaüks meist oskama ehitada raketti? Ja kirjandus - on ju selle parim osa just see, mis läheb edasi, areneb, otsib uusi võimalusi, kaugeneb baasist. Kas see on ebarahvuslik, kui inimesed eelistavad süvitsi teada hoopis spordist või lastekasvatusest või kolesteroolitasemest või Sharm-el-Sheikist võrdluses Dubaiga? Ei; see on inimlik. Hing on absoluutselt igas asjas, mida tehakse kirega, väga hästi võib kirglikult koristada! (ja ärge kujutage ette, et te üldse teate, mida koristamine tänapäeval tähendab või kuhu kosmosesse see valdkond on arenenud).
Ja midagi ei olekski ju katki, kui ei oleks seda nimetatud tingimust - väärtuse seotust kasumlikkusega. Mida väiksem on sihtrühm, seda kallim on toode. On üpriski selge, et ilma riigipoolse toetuseta on neetult kallis luua teost, mida tarbib 1000 (alla 1% elanikkonnast) inimest (keskmise romaani tiraazh) või hullem veel, 300 inimest (keskmise luulekogu tiraazh). Arvestades, et iga teose loomiseks kulub aeg ja energia - seda rohkem aega ja energiat, mida kvaliteetsem on see teos. Ja nii jõuame paramatauseni, et kes tahab hästi kirjutada, peab eelkõige ise investeerima.
Ja miks? Sest kirjandust ja kunsti ei ole meile vaja. Me ei sõltu nendest nagu me sõltusime kunagi floppy diskidest ja siis CDdest ja nüüd mälupulkadest; meil ei ole seda vaja nagu kõige uuemat pesupulbrit, mis eemaldab plekid ka jahedas vees, või nagu kõige uuemat pliidiplaati, mis katsudes ei põleta sõrmi, aga toidu keedab valmis. Ja ka sellest ei oleks midagi, kui meil oleks olemas aristokraatide kiht - oleks selliseid inimesi, kes ei peaks muretsema oma sissetuleku pärast, vaid võiksid rahus pühenduda kirjutamisele, maalimisele, installatsioonide tegemisele. Aga ühe väikse ja räsitud riigi puhul ei ole see midagi, mida saaks nõuda - olgu siis publikult või riigilt. Vaid ikka ja jälle jäävad alles kaks valikut: luua vabast ajast, ennast teisel moel finantseerides või kirjutada laia maailma - sinna, kus asub kasumlikkuse skaala teine ots; ja sellega ennast rahvuse mõõtmest lahti siduda. Kõik sõltub ju eesmärkidest, andestatagu macchiavellistile minus.
