armastan eesti mehi
neid kõige paremaid
särasilmseid ja hoogsaid
mõtlevaid, kuulavaid,
küsivaid, uurivaid,
loovaid, sünteesivaid,
naervaid ja südamlikke
pärisinimlikke
mehi
kelle külmades köökides
katkiste kõrvadega teetasside äärtes
kuumas vees jalgu leotades
jagades ühtainsat sigaretti
arutatakse maailma olemust
hommikul kell neli
kui derrida magab
Käisin eile “Püha Tõnu kiusamist” vaatamas ja kohe tundsin, et tahan sellest rääkida. Et kui vastata sellele kõige nõmedamale küsimusele: “Missugused kunstiteosed on sind viimasel ajal kõnetanud?” siis jah, JAH! Veiko Õunpuu kõnetas mind.
Kõigepealt - Õunpuu on eelkõige visuaalne geenius. Ideaalsed kadreeringud, mis mängivad musta skaalal sellisel ulatusel, kus must ei tundu enam must, vaid näiteks roheline. Või kuldne. Lo-fi võtmes kvaliteetfilmi toota tundub täieliku hullumeelsusena, aga see töötab just tänu sellele, et selline mürarohke, purune, kõige halvemale amatöörfilmile ohtlikult lähedale astuv visuaalne tehnika on iseeneses parim iroonia tarbimiskultuuri särava, kliinilise, värvilise pildi vastu. Vastandamine ja kontrastidega töötamine on selles teoses režissööri lemmiktehnika. Igas episoodis olid omavahel paaritatud karikeeritud tüpaažid: tumedavereline femme fatale vs kartulikoorene eesti mees, laisa hiiglase tüüpi politseinik vs pisike käbe ametivend, lakutud kupeldaja-Willy vs tema brutaalne paariline, energiline kurjusekäsilane Krahv vs täiuslikku õõvruumi kehastav Meister.
Teiseks - heli ja montaaz. Mulle meeldis see eklektika, kuidas stseenid olid tükkideks raiutud nagu need ärahakitud käed seal metsa all. Lihtsalt vaimustav oli see üleminek paisuvalt müralt ja tihedalt pildilt sellele valusale valgele numereeritud kaadrile, mis signeeris järjekordse episoodi algust. Osa karaktereid omandas oma tegeliku mõõtme just tänu oma hääletämbrile (Meister, Nadežda). Ainult et oli ka kohti, mille tehnilise külje pealt jäi segaseks, kas selline fragmentaarsus peaks katma kogu filmi, või on kohati lihtsalt ebaühtlase montaaži küsimus. Esimesel juhul oleks pidanud selle tehnikaga veel rohkem üle vindi minema, teisel puhul tõmbama tagasi, et üleminekud episoodide vahel oleksid olnud maksimaalselt teravad.
Mis oli kogu teose kõige nõrgem koht - ja ai-ai, sellest oli kahju!- oli peategelase Tõnu karakter. See nimelt puudus. Ehk oli häda selles, et Taavi Eelmaa ei olnud kõige õigem valik sellesse rolli. Vägisi tundus, et nt kasvõi kõrvalosa täitev Hendrik Toompere jr oleks paremini sobinud - et läbi suurema neutraalsuse ja pehmuse ja ehk isegi jõuetusegi oleks olnud peategelast inimesena kergem tajuda. Hetkel jäi Tõnu ise kõige lahtisemaks, tuimemaks, “selleks tehasedirektoriks”, kel justkui puudus igasugune inimlik mõõde (kes ei märganud isegi protestida, kui ta kuskile kahtlasse keldrisse ülekuulamisele lohistatakse, vaid pungitas ainult silmi nagu kala kuival). Teine põhjus oli see, et tal justkui polnudki midagi öelda. Tõnu ise oli auditoorium, nagu tainas, kellesse ülejäänud karakterid oma lohukesi vajutasid, kellele nad esitasid oma statemente, ja Tõnu rolliks oli olla käsn, kes kogu selle info endasse imeb ja siis jälle kusagil nukralt seistes jõllitab (ega tekita vähimatki tunnet, et mida ta, kurask, küll parasjagu mõelda võiks). Kohati mõjus see isegi harmooniat lõhkuvana, häirivana - nt kui ta koolipoisilikult karjub Nadeždale “Ma armastan sind”!, siis mõjub see täiesti ebakohaselt, häirivalt, ilusat lummavgrotsekset sümfooniat prääksupillina lõhestavalt, ja sellest ei hakka hea, vaid on lihtsalt natuke… lame. Sedasama va piinlikkustunnet, mis kindlasti on iga eestlasest kinovaataja salajane kompleks, tekitas ka kohatine proportsioneerituse ja komponeerituse ebaühtlus ja ülekarikeerimine, mis ei mõjunud enam naljakalt ega kurvalt, vaid tekitas lihtsalt ükskõiksust. Ühes kohas oli näiteks stseen, kus peategelane jõllitab tühjal pilgul peeglisse, samal ajal kui ta naine sõbraga õues suudleb - seda stseeni oleme küll kardetavasti sajas erinevas filmis sada korda näinud ega igatse seda taas näha. Või kas peaks siin nägema parafraseeringut Hollywoodile? See hakklava-keldriteema oli ju ilmselgelt B-kategooria õudusfilmide kuldvaramust (”Hostel”) maha võetud. Ja see Jaapani õudusfilmi-diskursus, kasvõi Nadežda tumedapäises-aukussilmses, kaelaväänutavas olekus, see küll tekitas sooja äratundmise, aga mõjus nagu režissööri isiklik-intiimne ääremärkus, mis on kogemata kombel sisse jäänud, kuigi poleks tohtinud.
Kokkuvõtvalt - see teos oli justkui lõunasöök kolm tundi peale ärasöömist 
Narratoloogia oli õhuke, see oli vaid kattevari, mille alla tegelik sisu oli hõredate niitidega traageldatud. Eelkõige oli see teos ulatuslik, äärmiselt sotsiaalkriitiline kollaaž praeguse ühiskonna tuhandest valupunktist: inimhinge müüdavusest ja kannatuste odavusest, alkoholismist, petmisest, salatsemisest, näivusest, võimu-, asjade- ja rahaihast, armastuse juhuslikkusest ja absoluutse viletsuse grandioossest võidukäigust hingetühjuse üle. Samuti oli antud sisule ennekogematu kultuuriline mõõde - tõlkimata vene keel (jah, tegelikult sain aru, kuigi olen juba see noorem põlvkond, kes enam seda ei mõista), prantsuse, saksa ja inglise keel, kõik see kultuuride paabel ühes supikatlas, mis kees tegelikult kultuurilise kandepinna mõttes väga isuäratavaks hautiseks. Väga hästi töötasid kõik ootamatuse- ja karikeerituse elemendid (eriti see koht, kus kokkutulnud rikkurid peidavad silmad pihkude varju, et mitte vaadata asotsiaali “kui me teda ei vaata, siis äkki ta läheb ise minema!”), kõik need otsesed ja peidetud vihjed teistele suurte sotsiaalsete taustsüsteemidega teostele (Onu Vanja, Dante “Jumalik komöödia”, vana testament, Jaapani filmikunsti stilistika ja tähendusmustrid, Goethe, Nietsche, Moulin Rouge) ja see jumalik küllus, see pillutatus, hakitus, ülerõhutatus, absurdsus ja kohatine painav venivus, kus tuli neetud suure pühendumusega järgida režissööri petlikult järje kaotanud, tuima ja halli uitmõtet, mis lihtsalt kiusas vaatajat, tehes talle vaatamise võimalikult ebameeldivaks ja raskesti seeditavaks Kõik see metatasandilisus, kus lugu on tegelikult hoopis mulje miljonist erinevast juba jutustatud loost, see töötas suurepäraselt, lihtsalt vaimustavalt, ja üle pika aja tundsin siirast rõõmu, et Eestis, ja kardetavasti ka maailmas, on üks inimene saanud võimaluse teha midagi sellist, mille kohta 95 inimest sajast deklareerib “Haige hobuse unenägu!” ja ülejäänud 5 saavad ühe elu suurimatest elamustest. ja meeldis, ausõna, südamest meeldis see, et Veiko Õunpuu on astunud sellise suure ja pika ja üsna surmapõlgurliku sammu edasi - sinnapoole, kus puhas kunst kõigest müümisest ja turundusest hoolimata ja sellele vastukaaluks ikka veel edasi elab.
“Püha Tõnu kiusamine” on homne film, mis tuleks ilmtingimata täna ära vaadata.
ma läksin üle piiri
ja alguses oli põnev
sest keegi teine ei teinud nii
ma läksin üle piiri
sest alguses tundus see äge
sest mina ise polnud varem teinud nii
hiljem mõtlesin
iga piir kedagi kaitseb
kaitseb millegi eest, mis on liig
sellest läksingi üle
nüüd häbenen vaikselt
ja pikalt
jah, kahetsen.
iial tagasi võtta ei saa mitte ühtegi asja, mis tehtud.
jürgen ütles
et ma ei räägi kunagi iseendast
no ma ei tea, mida on siin rääkida
või miks see peaks kedagi huvitama
see kõige tavalisem eesti elu
mu kommunistist isa, kes ütles mulle, et ma olen lits
kui ma olin kaksteist aastat vana
no teate ju küll neid tiinekaid
ülekasvanud, ülerasvunud, prillide ja punnidega
igavese nohuga tüdrukuid, kelle tunnistustel on ainult viied
ja kes käivad kõikides maailma hobiringides,
ainult selleks et mitte koju minna
kas see ütleb midagi minu kohta?
see kõige tavalisem eesti pere
mu ema oli alati tööl, sest teiste inimeste mured olid nii palju tähtsamad
ja nende lahendamise eest jagati tunnustust
kes jaganuks tunnustust selle eest,
et ta omaenese ihuga päästis lihaseid lapsi peksust?
ja mida mul on öelda nendele niiöelda peresõpradele,
kes kõik need aastad vaatasid seda kõrvalt
ja küsisid ema matustel: aga miks pole siin teie isa?
sedasama, kes peksis teda rindu, kuni tuli vähk
kas kakskümmend kaheksa aastat emaga on piisav aeg ühe lapse jaoks?
ja mida see ütleb minu kohta?
jah jah ma tõesti hoolisin oma vennast
kes purjus peaga ronis riidekappi kusele
ja pidi oma sajakilose kerega mu laiaks litsuma
sest unustas ära, et ma magan nüüd tema voodis
oo jaaa ma sain peksa isegi oma õe käest
sest ma unustasin ära, mis selle poisi nimi oli,
kes teda ukse taga küsimas käis
ja alles pärast julgesin sosistada, et see oli vist Bill
jah jah,
ma peksin ise küünte, hammaste ja sõnadega kõiki,
kes samuti tahtsid mulle haiget teha
aga ei jaksanud
ma peksin neid sellepärast, et mina suutsin
sellepärast, et keegi teine ei osanud mulle niimoodi haiget teha
nagu need,
kes olid kõige lähemal
ja mind ei kiusatud kunagi koolis
kas see nüüd ütles midagi minu kohta?
jah jah
mina olingi see
veider tüdruk
kes jäi ellu