Birk Rohelend

on laupäeva õhtu
sa ootad
seda telefonikõnet, mida ei tule 
sa tead, ei ei tule, kuid ootad sellegipoolest
käid köögis ja vetsus joostes, et muidu äkki ei kuule
või kuuled siis, kui on hilja
ja sa ise ei julge ju tagasi helistada

kõik need süüdistused
pealetükkivuses
intensiivsuses
seksapiilsuses
liigses lükkivuses
vahivad sulle otsa
uduselt köögiakna klaasilt
neil kõigil on praekartulite lõhn

kas ma
kas ma ükskord
ükskord jõuan sinna, kus on rahu
kus on rahu ja vaikus ja karjed on sumbunud
kus mu hinges ei kraabita paotatud uste kallal
kus mind ei süüdista nimetissõrmega ego või ID 

ainult mõtted
ilma kehatu ankruta
tühjas valges ruumis, kus valgus on sisse lülitatud
iga kord, kui sa tunneli avausest

sisse vaatad

tee
tee minuga armastust
tee minuga armastust nii, nagu sulle meeldib

tule
tule ja suru end minusse 
tule ja suru end minusse nii, nagu sulle meeldib 

ole
ole just selline nagu sa oled
ole just nii, nagu sa oled ja nagu sulle meeldib

lase mind
las ma mõtlen, et ma teen
et ma teen seda inglismaa pärast
tule ja tühjenda end, jäta mulle mu
tapvad ja tapjad mõtted

Kujutle: Haigla. Külm. Meeletud rahvamassid. Hiiglaslikud valged bännerid Lauri Tuuliku esikaanemotiividega kõrgustest alla rippumas. Imehea muusika. Ja kaunid naised napis riietuses keset kogu seda möllu , kes mind - oh, kui piinavalt aeglaselt! - lahti riietasid. Jaa, me tegime selle tõepoolest ära.

Noh, ei saa salata, et mulle endale meeldis väga. Meeldisid lavaesised (”mis, selline pervar ongi või?”) ja lavatagused (”Kurat, poisid, ma hakkan heteroks!”) kommentaarid. Sõnadest olevat olnud raske aru saada, aga eksole, see, mis PAISTIS, oligi ju palju tähtsam Kes olid kohal, said loodetavasti elamuse, ja see oligi eesmärk. Et ma teile meelde jääksin. Haa!

HRR!-i laiv oli eriti hea, rääkimata Chunginist & poistest: noh, ma ju lihtsalt ARMASTAN neid. löööööööve! Kinkisin Chunginile raamatu, ta lubas arvustuse kirjutada - jah, kaheksas taevas, siit ma tulen, maa peal ei ole enam võimalik kõrgemale tõusta! : ) j’adore… üldiselt on kriminaalne, et leidub nii ilusaid, tarku ja andekaid poisse. Pool Tartut ja terve Telliskivi Loomelinnak on neid täis.

Aga noh, kes teadmata (aga loodetavasti mõjuval!) põhjusel kohal olla ei saanud, siis võtke teadmiseks, et alates novebrikuust võib mind kohata Cabaret Rhizome’i laval Cabaret Interruptuse raames, kus mina, Jürgen Rooste, Martin Sookael ja Siim Aimla teeme luule- ja jazzuimprot. Mina, teadagi, olen see femme fatale.

Kallistan kõiki, kes minuga kaasa rõõmustavad!