Birk Rohelend

peidame pead ära ja häbeneme
sina häbened mind, mina iseend
mina kahetsen öeldut, sina vaikides seisad
tuhaga täidetud korstnas lõpeb mu üürike lend

inimesed
elavad vanaks
ja surevad ära
omandamata elu põhitõdesid:
õiglust ei ole
keegi ei tunne sind

ütle mulle
no ütle mulle, mis tunne see on
mis kuradi tunne see on niimoodi kümmelda
kümmelda teiste inimeste tunnete laviinis
suu täis nektarit, ambroosia kiskumas rinnus
elueliksiir välja voolamas küüntegi alt

no ütle
ütle mulle siinsamas
kas ma siis polegi vastust väärt
sest sul on surnud armukeste kollektsioon
nööpnõeltega magamistoa seinale kinnitatud
kuivand silmakoobastest roomamas räpased pisarad

ja sa näitad näpuga ja ütled: see vasakult kolmas oled sina

sa kõnnid
kõnnid sisse sellest lahtisest uksest
üleni must ja külm
keraja peaga deemon

sa avad
avad karjatuseks oma sõõrja suu
see on märg ja kleepuv
kaon sinna su hommikueineks

kus sa oled
kus sa oled elanud kõik need aastad
sirge ja vankumatu
halvavalt lummav halastajanna

vihkan
vihkan ja kadestan sind
mu libedas, kalajas nahas ingel

mu armastus on
nagu kollane libe banaan
nagu katkine kole bajaan
kõigi laatade palagan

sinu omaks saan
sinu omaks saan

iseendale otsaette
koputan näpuga
ikka veel otsin lunastust

minu omaks saad
minu omaks saad

oksemassiks
haisvaks ja punakasrohekaks
muutun kui edasi keerlen veel ja veel ja veel

ma ju pean

suured
mustad
narmendavate tiibadega liblikad
peksavad
maosisu
ühtlaseks erekollaseks vahuks
vaatan
kuidas sa liigud
ujud mu silmamunade vedelikus
tajun
kuidas sa hõljud
taeva mõõtmatus kõrgustikus
ma ei igatse
see on lõõsk
ainuke põhjus ikka veel elada

Pilt siit (thank you, Amy ;))

miks sa
unistad maailmast
elevantide luust
ja eemalviibivast,
säravast kuust -
ma ei tea;

minu
külmades pihkudes
sinu keelatud huuled
läbi aastate tuksuvad
sügisetuules -
sa ju tead.

Käisin eile Madonna kontserdil ja pean tunnistama, et võtan tagasi kõik oma eelarvamused. Madonna on Staar. Võib-olla ainuke tõeline, kes on meile veel jäänud sellel mömmide ja tühikargajate ajastul : P Temas on isikupära, karismat ja mis peamine - powerit. See uskumatu energia, millega ta oma 1h45min lavashowd veab, lihtsalt lööb tummaks. Absoluutne pühendumus, millega ta tiim oma töösse suhtub, realiseerub perfektsionismina. Madonna show on nagu antiikne skulptuur, selles on seesama joonte puhtus, voolavus ja laitmatu pealispina alt kumav aastatepikkune töö.

Aga mis on huvitav, on see, et nüüd, 50selt on Madonnal tõesti midagi öelda. Et ta on jõudnud endas kirgastavale selgusele ja tahab seda jagada. “Believe in yourself”, “All the lanterns are different, but the light is the same” ja “Bear no hatred nor vengeance in your heart” on justkui essentsväljavõte new age teooriatest. Võimsad laused… ei ole kerge, kui Madonna sulle teatab: “I am where I want to be. What about you?”
Iseasi, kas see töötab. Ma ei tea… Seda lällavat massi vaadates on tunne, et igasugune lause ükskõik kelle suust ei suuda enam midagi muuta. Et kõik ongi pöördumatult kadunud. Aga võib olla ma eksin.

 Sest on teisigi, kes rõhuvad südametunnistusele. Harry Potter näiteks. Kui varasemate osadega on esiplaanil olnud mängulisus, siis “Harry Potter and the Half-Blood Prince” puhul on tähtsal kohal moraal. Inimesed kannatavad ja andestavad, leiavad kõrgema eksistentsi mõtte lunastuses. See ilus idee maalitakse meie silmade ette meeletuseni viimistletud kunstnikutöö, vapustavate eriefektide ja liigutavate lapstäiskasvanute abiga, keda me oleme viie eelneva osa jooksul armastama õppinud. Aga kas see ka tegelikult töötab? Võib-olla… aga ei tohi unustada, et me kõik oleme lugematul hulgal vaadanud liigutavaid filme, kuulanud südantlõhestavat muusikat ja lugenud kohutavatest sõja- ja muidukuritöödest, mis kogu aeg siinsamas maakera peal meie kõrval laiutavad. Miskipärast on tunne, et selleks, et midagi tegelikult muuta, ei piisa kultuurist, ükskõik kui suure tarbijaskonnaga see ka poleks. Välise lihvi võtame omaks, ostame tipulised mütsikesed ja treenime kaks tundi päevas oma käsivarsi lihaseliseks, aga sisulised väärtused jätavad meid puudutamata… ja samas on just see põhjus, miks isegi massikunst võtab teatavaid elitariseerumise ilmeid. Kui inimene, kellele me tahame meeldida, positsioneerib end rämpsuna, tekib teatav trots ja paratamatu tahtmine meeldimise varjus haiget teha. Hiilida ligi tradistiooniliste vormelitega, pääseda löögile reeglite järgimisega ja siis, olles kohal, SEAL, tabada kõige valusamast kohast… Sest ükskord ikka saabub taluvuse piir. Ja me näitame avalikult kolmandat näppu, sest meile on selle eest ränka raha makstud, mille me oleme veel rängemate kannatustega välja teeninud. 

Fuck you, world!

Aga kuhu siis ikkagi jääb meie ligimesearmastus?