las ma meelitan sind
olen paabulind
las ma kummardan sind
olen kaabulind
loeme koos horoskoope
otsime neist teineteist
taome koos ahjuroope
loobume jahtunud eineteist
las ma lehvitan saba
sina lehvita mind
olen maailmanaba
sa ju armastad mind
ma arvan, et see on sellest, et ma tean, et varsti algab sügis. ja lehed lähevad ära kollaseks ja punaseks ja päike paistab üleni kuldkollaselt ja varahommikuti tekib lompide peale jääkirme. jah.
sügiseti lähen ma alati natuke hulluks.
justkui kannaksin terve ülejäänud aasta mingit mõistlikkuse maski, mille kõikvõimsusesse usun ma isegi. talvel, kevadel ja suvel olen külm, olen sinine, olen pime, olen olemas. sügisel olen soe ja unistan valgusest.
naljakad on need inimese kaks painavat ootust: et teised inimesed meid mõistaks ja et kõigile saaks osaks mingi jumalik õiglus. kaks kõige absurdsemat ja painajalikumat soovi. need ei täitu kunagi, ja ometi on igal üksikul inimesel miljardite hulgast raske uskuda, et needsamad põhitõed käivad kõigi kohta.
armusin John Lennonisse : ) Keegi kinkis “Working Class Hero”. veider, et kusagil minu sees on selline tohutu hulk hipilikkust, et võiksin hommepäev südametunnistusepiinadeta istuda lillelise rolleri selga ja sõita esimeses ettejuhtuvas suunas, kuni bensiin otsa saab.
ma ei tea, kas kunagi on võimalik lahendada südame ja mõistuse konflikti… ma ei oska siiani vastata küsimusele südame osas, et mis ja miks. mõistusega ootan (vt ülaltpoolt kahte kõige painajalikumat soovi), et see saaks ükskord ometi otsa või mahuks ikkagi mingisse mõistuspärasesse vormi. eks.
ja ma niiväga kardan seda hetke, et äkki sa võtad mul ikkagi ükskord käest kinni ja ma unustan kõik need traktaadid ära, mis mõistus mulle kõigi nende aastate jooksul ette on kandnud. et äkki sa võtad mul ükskord käest kinni ja see ongi punkt. et see ongi punkt, kus mul ei leidu enam ühtegi eneseõigustust ega vabandust ega hirmu selle ees, et mina võiksin ka olla inimene. et minus siiski võiks leiduda see spontaanne, elus pärisosa, mis igatseks hingata.
võib-olla ükskord siiski saabub see päev, kui ma ei pea enam kogu aeg valetama.
Elasid kord koos Sihikindlus ja Vastuseis. Nende vahel oli kõik hästi, kuni Sihikindlusel tuli beebinälg. Vastuseis ei tahtnud sellest midagi kuulda. Sihikindlus võttis appi kavaluse ja Vastuseis võttis kasutusele ettevaatusabinõud. Lõpuks läks nii, nagu ikka - Sihikindlus jõudis sihile, Vastuseisust sõideti sajaga üle ja sündiski laps, pime ja küürakas Hambakoletis.
Kõik asjad on omavahel seoses. Tegelikult võiks iga maailmasõda põhjendada sellega, et kellelgi oli peavalu. Kui kellelgi oli peavalu, siis muutus see keegi apaatseks ümbritseva suhtes ja tõmbus enesesse. Kui peavalu oli krooniline, oli vaja selle jaoks süüdlast. Ja kui peavalu oli akuutne, tuli kõik potentsiaalsed süüdlased maha tappa. Lihtne.
Selles mõttes olen ma teinekord isegi kahetsenud, et mul ei ole enam kroonilist peavalu, veel parem, ajuvähki. Vaat see oleks vast õigustus! Sellise argumendi ees lömitab igaüks, lohutavast õlalepatsutusest rääkimata (for free!). Ja see, kes on ise ajuvähi õnnelik omanik, ei pea enam muretsema ega hoolima teistest, sest temal endal on maailma kõige tähtsam põhjus - varsti tuleb surm. Surm õigustab kõik. See on tähtsam kui kuningakroon või kerjusekepp, see on see absoluutne argument, mille ees igaüks lömitab, sest kellega sa ikka vaidled, kui sulle ei vastata.
Surm Hambakoletist ei tahtnud. Võib-olla ta polnud piisavalt elus. Nii tuli tal üles kasvada kõikide väikeste füüsiliste ja vaimsete hädadega, kuni nendest said suured füüsilised ja veel suuremad vaimsed hädad. Hambakoletisel oli halb, sest ta ei saanud hingata. Hambakoletisel oli halvem, sest ta ei jaksanud käia. Hambakoletisel oli väljakannatamatult halb, sest tal oli selline peavalu, et ta pidi nädalate kaupa vaikselt voodis lebama ja unistama Surmast, kes teda ei tahtnud.
Kõik, mis tuleb, tuleb juhuslikult. Karma võib ju kellegi jaoks olemas olla, aga enamiku inimeste jaoks on sellest alles jäänud ainult võlg, ja udune unistus sellest, et oleks võimalik elada ka plusspoolel. Et oleks võimalik elada nii, et kogu hea, mida sa teed, tuleb sulle endale tagasi, ja et see halb, mida teised on sulle teinud, saab kunagi karistatud. Muinasjuttudes saab ju ?!
Ühel päeval vaatas Hambakoletis peeglisse ja ehmatas. Võib-olla polnud tema silmad enam valgusega harjunud, või oli ta lihtsalt unustanud, kuidas ta välja näeb. Hambakoletis hammustas huulde ja hakkas nutma. Ta nuttis terve päeva ja öö, ja kui ta oli oma silmad paiste nutnud, siis ta otsustas, et ta ei taha sellisena elada. Ja Hambakoletis hakkas muutuma.
On ju nii meeldiv mõelda, et keegi tahaks meid tundma õppida. Vaadata õhukese pealispinna alla ja süüvida algolekusse. Tuvastada kusagilt sealt kultuurikihtide, kogemuste ja tagasisidemuhkude alt see tegelik inimene: see, kes oli alguses. Kes oli enne seda, kui ta posti külge kinni seoti, kividega veriseks tombuks pilluti ja pärast mulla sees minema roomates ühtlaseks mudataoliseks känkraks muutus.
Ta otsis üles Heade Haldjate Armee. Seal oli Kumava Naha Haldjas, Hõbedaste Kiharate Võlur, Kaarduvate Ripsmete Valitsejanna. Seal oli Dieedikuninganna ja TrenniDžinn, Kuninglik Rätsep ja Visuaalse Illusiooni Meister. Sotsiaalse Libeduse Laulik tõi Hambakoletisele Normaalseks Tegeva Mantli; kui koletis selle endale ümber riputas, oli ta peaagu äratundmatuseni meeldivaks muutunud. Ainult üks asi veel reetis ta pärisolekut - need olid hambad, mis hirmsa valendava armeena ta suust igas ilmakaares välja turritasid.
Muidugi, ei saa ju tahta, et kedagi huvitaks. Igal inimesel on omad mured, ja omad mured on kõige tähtsamad, sest nad on kõige lähemal. Enne suurte muredeni jõudmist tuleks läbida isiklik pisimurede igikelts, mis ümbritseb meid kõiki tiheda lämmatava kookonina. Pärast eoonidepikkust tapvat murekihiläbistust tuleks leida see viimane energiasäde, mis suudaks veel ergastada meie närtsitatud ihu, et äratada selles huvi uue, määratult suurema, võimsama ja igikeltsalikuma Muu Maailma Muremandri vastu. Ja mingil teadmata põhjusel peaksime tahtma edasi võidelda, edasi närtsida, edasi rebeneda ja haiget saada…
Siis tuli maailma võimsaim võlur, Esmamulje Keiser. Ta ütles: “Kuni sa ei oma silmipimestavat naeratust, ei saa sa kunagi üheks tavaliste inimeste hulgast. Sind ei hakata kunagi imetlema ja sa ei saa kunagi võimalust maailmale näidata, kes sa tegelikult oled. Seepärast pead sa laskma oma hambad välja tõmmata ja oma lõualuud purustada, uuesti kokku liita ja laitmatusse ritta paigutada. Kui sa selle kõik välja kannatad, võid sa lõpuks ometi enda üle uhke olla. Ja sa ei pea enam armastama ainult Surma.” Ja Hambakoletis oli nõus.
Aastad läksid. Hambakoletis elas kõik üle. Lõpuks koitis päev, kui see kõik oli möödas, ja Hambakoletis vaatas peeglisse. Ta vedas oma kauni suu ideaalseks irveks, takseeris oma laitmatut keha ühte- ja teistpidi, ja jäi siis mõtlikuks. Ta kustutas kõik tuled ära, süütas üksiku küünla ja heitis põrandale pikali.
Lõpuks ometi oli ta nii ilus, et väärida Surma.
Viimased kaks nädalat on möödunud lihtsalt ülehelikiirusel. see on ka mõistetav, sest mul oli puhkus. Ja nagu ikka ja alati, on puhkus minu puhul kõige kiirem aeg.
Tegelikult juhtus selle aja sees kaks olulist asja: minu lühifilm “Stalker” sai valmis ja ma käisin lätete pääl. Esimest tabas ootamatult soe vastuvõtt ( kui minu hammaste konstantne krigin välja arvata, sest nägin vigu tõesti IGAL POOL); teine üllatas mind ennast selle soojuse ja toredusega, milleks ma üldse valmis ei olnud.
Võrumaa oli teadagi, muinasjutumaa. Väiksed kumerad künkad ja kaunid peegeljärved, suur sinine taevakumm ja selline rahu, millist ei leia isegi vanajumala habemest. Ilm läks põhjast lõuna suunas aina päikselisemaks ja soojemaks ning suunurgad muidkui tõusid ja tõusid, jõudes ohtlikult lähele võimalusele pealael kokku saada. Kõigest umbes seitse korda eksisime ära ja tiirutasime külavahel, ja Robert võrgutas ära kõigest kaks erinevas vanuses ja keelemurrakus naist, kelle käest ta teed küsis, ja kokkuvõttes kõigest viie tunniga jõudsimegi kohale. Mina ja Robert, valge ja must, pompöösne ja asjalik, frivoolne ja šikk, saime esimest korda kokku suure osa Eesti elujõulises kirjanduses oluliste inimestega. Minekutee oli teinud meeldivaks Kaarel Kressa, kes vürtsitas meeleolu kõige hämmastavamate jutustustega; tulekutee läks niikuinii kaks korda kiiremini, sest Robert, vastupidiselt minu vanatädilikule juhtimisstiilile, vajutas pedaali põhja ja mina lugesin kleidi all hoolsalt issameiet. Aga kõige tähtsam, kohalolu, kulges kõige mõnusama rõõmu tähe all, sest mitte igapäev ei saa näha spektaaklit, kuidas ma hoogsalt koos kõrvaklappidega pool parukat peast rebin; ja mitte igapäev ei anta mulle võimalust noori Adoniseid (loe: Robertit) (kärbse)piitsutada : ) : P Erakordselt sügava mulje jättis Contra soe vahetu olek ja Olavi Ruitlase hennapunane pea. Aapo Ilves teatas peale esinemist, et päikseprillidega mina olevat tema alter ego; aga kuidas see võimalik on, sellest ma ei saa aru, sest hm, ma olen ju iseenese alter ego, äkki tuleks oma alter ego ära copywrightida??
Nojah, ämbrisse astusin ka. Nimelt istus juba meie saabudes maja ees terrassil üks lillade juustega emopoiss, checking me out. Nojah, mis seal siis ikka, mõtlesin mina. Peale ettekannet astus toosama poiss minu juurde ja küsis, kas oleks võimalik mu viimast raamatut näha. Ikka oli, ainult et ära kinkida ei saanud, sest minu ja Martini pühendus Jürgen Roostele ilutseb juba pikemat aega seal esilehel (ainult Jürksut pole kätte saanud veel). Hiljem sain raamatu tagasi, vastates üleskerkinud küsimusele, et kust ma Alan Proosat tunnen. And still: total, absolute blank. Kuni seisime koos sellesama tüübiga mingis ringis ja Daki talle ütles: Kuule, Kiwa… ja mu süda jättis löögi vahele, sest of course, see ta ju oligi! Jesus f**king Christ!
Aga tagantjärele oli ehk paremgi, sest kui ma oleksin seda juba enne teadnud, siis oleksin ilmselt täielikult ära pööranud ja kummardunud suudlema maad ta jalge ees, kui ma poleks olnud nii kuradi pilvedes, et õndsas ignorantsis teda mitte ära tunda 
Nojah, hiljem ma muidugi olin sunnitud teda lamba moodi jõllitama… Khm.
Aga jaa, jaaa, puhkuse soe soovitus on järgmine: kohtuge inimestega, tutvuge nendega ja rõõmustage nende üle, sest maailm on teiste inimeste silmis imeline ja alati teistmoodi.
Pildi eest suudlen Aare Peret (PS. sigaret on Roberti oma (nagu ikka ;))).
Igatahes oli täiesti jumalik ja Robert oli täiesti jumalik ja Kaarel niisamuti ja kõige jumalikumad olid suured punased lokid, nii et võitlen kiusatuse vastu, taaskord end päriselt oma värviga värvida!
Ei ole ära surnud, vaid puhkan nii, et tuli taldade all. Homme õhtul esilinastan Uue Maailma Seltsimajas oma esifilmi, minipsühhotrillerit “Stalker”. Ülehomme olen koos Robertiga Urvastes, Arne Merilai kodutalus, esindame NAKlastele ja teistele Purpurmusta Orgu.
niiviisi.