Birk Rohelend

Lugesin vastilmunud Värskest Rõhust arvustust eelmise aasta lõpus Petrone Prindilt ilmunud kogumiku “Tule, ma jutustan sulle loo” kohta ja mõtlesin igasuguseid asju. Arvustuse autor tõi minu jaoks välja väga olulise tähelepaneku: suur osa noorte autorite tekstidest on seisundikajastused, oleku-lood, ilma narratiivita ja süzeeta kirjeldused.

Mulle kohutavalt meeldib see William Somerset Maughami lause: “Romaani kirjutamiseks on kolm reeglit. Kahjuks ei tea keegi, mis need on.” See on tõsi; kui vaadata, kuidas nüüdisaegne romaan (ja laiemas plaanis kirjandus üleüldse) areneb, meenutab pilt midagi tähekujulist, mitte kindlas suunas arenevat puud.

Esimene huvitav tähelepanek on tõepoolest, seesama süžee puudumine. See on tegelikult üks põhjustest, miks lugejahuvi on hääbumas - kerge ja huvitav on kirjeldada oma mina-tundmusi ja emotsioonide arengut, aga seda on kohutavalt raske lugeda. Olekuromaani parimaid näiteid on Virginia Woolfi “Lained” - tehniliselt imetabane, keerukas ja voogav teos, mille lugemine nõuab ülimat pingutust ja vastupidamist.
Teine huvitav tähelepanek on tegelaste vähesus, vaatepunkti koondumine ja kõige mina-tegelase välise kujutamine ebareaalsena, peaaegu mitte-eksistentsena. Kõik on vaieldav; kõik peale minatunnetuse, hetkeemotsiooni. See ehk ongi selle omanäolise “postpostmodernismi” kõige peamisem tunnus - groteskini küündiv tsentreeritus, kerakujuline maailm, mille piir lõpeb isikliku nahaga.
Kolmandaks, otseselt tulenedes eelnevast kahest, on loo vormi kujunemine ümberjutustuseks, kirjeldustest läbipõimunud fragmentaariumiks, mis oma olemuselt meenutab impressionistlikku maalikunsti, kus kõik on taandatav täpile. Miniatuursetest ebareaalsetest kildudest moodustub tajutav ja hoomatav tervik, mis kannab selgesti äratuntavat meeleolu - kannab endas autori minaportreed, samasugust  miljonist tibatillukesest pildist koosnevat kollaaži, mil puudub kandev idee. Sellesama kolmanda punkti kaudu on mõistetav see soov kirjeldada - soov nimetada, liigitada ja süstematiseerida killukesi, et siis läbi massiivse deduktsiooniaparaadi jõuda selleni, mis kunagi iidsetel aegadel oli sünnist saadik olemas - tuum, kese, kõike olemasolevat siduv essents. Seesama asi on nüüdsel ajal ära kadunud; kadunud on “juured”, selge teadmine iseendast. Seepärast otsitakse seda kõige algsemat läbi peegeldusfragmentide, kogu aeg liikudes eksternaalselt internaalsele -  justkui kogemata kombel teadvuse omandanud masin, mis peab iseenda olemasolu mõistmiseks läbi kõikehõlmava analüüsi sünteesima oma algoleku.

Aga samal ajal on maailmakirjanduses tajutav narratiivi tähtsustamine. Võib-olla on see fenomen seletatav tõsiasjaga, et me oleme muu maailma ajast maas; aga sellegipoolest on kummaline, et maailmakirjandus liigub ühes ja Eesti kirjandus teises suunas. Kummalisel kombel oleme (ehk tajudes välismaailma tikkumist “meie õuele”) hakanud rohkem klammerduma minevikku ja ajalukku, ehk sellepärast keerleb üha rohkem ja rohkem teoseid sellesama küsimuse ümber: kes ma olen? Samas kui mujal on see küsimus vastupidine: kes sa oled? kes tema on? ja kirjutusmehhanismid valdavalt induktiivsed, projitseerivad, mitte peegeldavad. Väga suurel ja tähtsal kohal on maailmakirjanduses lugu - alguse ja lõpuga jutt, millel on sõnum, point. Mujal õpitakse maailma tundma, lähenetakse uurija-pilguga olemasolevale, tundmatule ja veel-avastamatule; siin süüvitakse maksimalismini iseendasse, kaevutakse detailideni tunnetesse, oma reaktsioonidesse ja aistinguvarjunditesse, et siis üha kummastavamalt aduda: kas see olengi mina?
ja me loeme ja loeme sadu teisi mina-raamatuid paljudest teistest minadest meie ümber, ja me tunneme taas natuke ennast ära ja kui me ennast ära tunneme, mõne tunde või aistingu või järelduse-pildikese omale kohale loksutame, siis on meil ehk taas veidi kindlam olla… veidike rahulikum.
see vist ongi see vastus. meie põlvkonnal on selleks liiga palju elukogemusi, et suuta neist elutarkust destilleerida.

Picture of Keith Arnatt

naljakas
et ma alati avalikult pean
enda üle naerma
üldse ei tahaks

pilt siit

Mind ajab alati muigama,  kui ma kuulen kedagi ütlemas, et Eestis ei tehta head muusikat. tegelikult on ainus, mida siin piisavalt ei tehta, heast muusikast kirjutamine. Sest meil siin on kõike - elavaid klassikuid ja surematuid legende, dubist popini, indiest rockini, eletroonilisest süvahullusest orgaanilise melodroomini.

Olen viimase kahe päevaga saanud kolme plaadi õnnelikuks omanikuks. Nendeks on Popidioti “Antenna on love”, Stella “meie oma pisikene mozard” ja Andres Lõo “Sceletons on rock”. Kui esimese kahe puhul on tegu mulle juba ammu silma-kõrva hakanud bändidega, siis kolmas on äärmiselt põnev avastus (kummardus rada7-le).
Need kolm albumit on täiesti võrreldamatud ja kooskirjeldatavad ainult tänu minu muusikamaitsele (mis on täpselt sama defineerimatu kui kõik mu muud eelistused).

Popidiot võlub  süntesaatorihelide täiusliku kooskõlaga, elustades kauneimad lapsepõlvemälestused Modern Talkingust, Sigue Sigue’st ja Pet Shop Boysist, ainult läbi mõnusa huumoriprisma ja fantastilise, meeldekleepuva lüürika. Kes ütles, et filosoofia peab olema puine, kole ja raskestitarbitav? See võib tulla just sellises, ennast pool-tähelepandamatult, valutult ajjutikkivas vormis. “I don’t believe in Karma, he believes in me” on suurepärane algus plaadile, mille pehme-mänguline helikõla kannab intrigeerivat sõnumit (las igaüks dešifreerib selle lõplikult ise). Täiesti ületamatult meeldesüübiv laul on “Maggot roll”. See on tõsi, nagu selles sulnult  lauldakse - “all alone you start to sing that along“, yeah, baby, I do! Täna juba tuhandendat korda. Ja noh, you can’t beat selliseid lõpusõnu nagu “step up for the one you love - it’s you and me! Time is just a flash” oh… jah. Hällitav, uinutav, lootustandev, tohutult magusvalusalt hendrikutmeeldetuletav (muide, me õppisime koos mingil geenitehnoloogiakursusel. Temast sai teadlane, minust maniakk. who would have guessed :P) plaat.  “It is your beauty, that keeps us alive”, Hendrik ( ja teised ilusad ja targad poisid). It truly does.

Stella… Kes on kunagi Lotte Jürjendali laval näinud, on kindlasti samamoodi esimesest pilgust surmani armunud, nagu ma ise. Need ererohelised juuksed, kulmudeni ulatuvad ripsmed, eoonidepikkused jumalikud jalad ja hääl, mida ei saa unustada… Hingekriipiv, silmamunadel liuglev, luidläbistav; meeldejääv, meelest läbipõletav, roheka alieni-happena südamesse Stella-kujulist auku söövitav hääl. Uinutav, ergastav, üle-serva-lükkav. Kriipivad rifid, hüsteeriasse kalduvad kordused, Kraftwerk meets Jean Michel Jarre , space meets folklore meets electro meets the 80s... Kõige rohkem armastan ma Lotte-keelseid laule, milles ta on ületamatu.  Ta räägib meiega kosmilises universaalses keeles, vastukaaluna kõigele olemasolevale ja heakskiidetule. Minu vaieldamatu lemmiklugu on “first kiss”, soovitan kuulata.

Ja lõpuks, aga mitte viimaks, Andrese plaat. Rada7-st jäi meelde, et tegu on hirmule viitava teosega, aga minul seda assotsiatsiooni ei tekkinud. Või siis lihtsalt ei tekita õõv minus ilmtingimata hirmu. Albumil voogavad õõnsad, mehhaanilis-sünteetilised maastikud, läbi paralüseeriva rütmi ajupehmendavad, vastuvaidlematult surudes tugitoolipõhja meeletu veenmisjõu läbi. Lõos on midagi davidbowielikku - seesama ultraseksapiil, käsitlematu void; omanäoline sakraalsus, organiseeritud kaos, müra allutamine jäikadele reeglitele. Enim meeldis “Unruly bird”, mis oma mehhaaniliste südametuksetega kummalisel kombel assotsieerus mu viimase aja lemmikfilmiga (jaa, ma ei saa endiselt Sam Worthingtonist üle!).

Lõpetuseks tahan ära märkida, et väga mõnus oli see, et kõik plaadid tulid pappümbristes, seega säästeti mind vastikute plastkarpide äraviskamiseks ja tehti loodus jälle killukese võrra õnnelikumaks. Ja minul on nüüd jälle tükk aega materjali, millega sõidutatavaid segadusse ajada - mu lemmikobi, nagu kõik teavad : )

Käisin eile Tartus, oma vaieldamatus lemmiklinnas - akadeemilisuse, vaimsuse, rahuarmastuse  ja tähelepanelikkuse sünonüümlinnas, kus möödusid minu elu kõige ilusamad aastad ja kuhu ma loodan kunagi tagasi jõuda - nagu vana, väsinud sõdalane, üht jalga enese järel vedades liibata tagasi koju pärast lõputuid lahinguid. Sest… Tartu on minu armastus. Seal voolab aeg omasoodu - siugleb tillukesi pööriseid puistates mööda munakivisillutist, tantsib purskkaevu serval ja tinistab Suudlevates Tudengites tassikest cappuccinot. Naeratab uljalt kuklasselükatud kaabudega poiste suunurkades ja keerutab tüdrukute lendlevate kleitide vahulisi servi, paitab lapsevankrites magavate beebide ripsmeid ja kõditav hulkuvaid koeri kõrvade tagant. Tartus… hukutasin ma kord oma hinge. See hulgub endisel kusagil Toomemäel, õitsevate põõsaste ja süngete kivimüüride vahel.
- - -
Uues Nooruse galeriis kaitsti eile mitmeid Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetajate töid: stilettokujulist erepunast tugitooli, hiiglaslikku pannood, mis kujutas endast kummardust Andy Warholile ja Hollywoodi tõelistele, esimestele staaridele. Lisaks sellele veel palju omapäraseid, huvitavaid teoseid, nende hulgas viimasena Martini illustratsiooniline tervikteos meie ühises, kuldses raamatus.

Ma pean tunnistama, et ma armastan inimesi, kes oskavad midagi teha (sellest ka see armastuse puudumine nende vastu, kes midagi teha ei taha ega oska). Ma armastan seda, kui keegi suudab oma kätega luua, ja luua hästi - luua tervikuna. Sest see terviklikkus ongi tegelikult igasuguse kunsti pärisosa. Mitte miski ei “tööta”, kui sellest ei jää keelele sellist konkreetset, eristuvat, summaarset järelmaitset, olgu see siis magus või terav või öökimaajavalt ebameeldiv. Aga kõige kurvem on see, kui tarbitud elamusest ei jää keelele midagi peale ääretu tühjusetundega täitva küsimuse: “miks?”
Noh, Martini puhul sellist küsimust tekkida ei saa. Mulle meeldis see termin “hooletu elegants”, millega retsensent tema stiili nimetas. Just see see ongi - frivoolne, bravuurne, grandioos-maniakaalne küllus, millega tema nõtke, habras joon üle lehtede kulgeb, kandes edasi ja laiendades, rõhutades ja täpsustades sedasama ideed, mida mina seal sõnadesse olen kängitsenud. Meie kaks laulame sedasama hukutavat sümfooniat - ülistuslaulu kõrkusele, uhkusele, vaprusele, hingelõhestavale kirele… surmapõlgurlikule viskumisele ühiskondlike nugade otsa. Me laulame armastusest, me laulame meeleheitest ja lootusest ja surmast; me laulame kaastundest ja hukkamõistust ja sünge kindlameelsusega surmaminekust.

Võitlen, järelikult olen olemas…

Käisin laupäeval vaatamas filmi “Terminaator: Lunastus”, ja olin ühteaegu hämmelduses ja masenduses. Hämmelduses, et hoolimata mäekõrgustest eelarvamustest oli tegu fantastiliselt hea filmiga ja masenduses, et siinpool suurt lompi ei küüni enamus kultuurseid üllitisi isegi välismaise ”labase actioni” tasemeni.

Kõigepealt - laitmatu tehniline pool. Kes ütles, et action peab olema kole? Ei peagi. Õnneks on kunstnikud sellest samuti aru saanud. “Terminaator” oli üks ilusamaid filme, mida ma olen viimasel ajal näinud. Fantastilise rohekashallika, ruumilist mõõdet lisava valgustuse, pisimateisse detailidesse küündiva juuspeene viimistluse ja hoolikalt valitud näitlejatega, kes panid vaatajate valuläve proovile.
Teiseks, imelised kadreeringud. Operaatoritöö on täiuslik siis, kui filmi iga kaadri võiks printida välja ja riputada seinale. Selle filmi puhul seda võib.
Kolmandaks, tempo. Tempo, tempo, tempo, see kõigi loovisikute kirstunael, mille käes hävineb lõputul hulgal teoseid. Kui pinget ei hoita, kaob tähelepanu ära; kui tähelepanu kaob ära, kaob vaataja. Me oleme võimelised vaatama ainult energeetiliselt laetud teoseid, kus iga sekund on täidetud infoga, mis hoiab me meeled kütkes. Siin hoiab.

Ja eelkõige sisu. Väga head on sellised filmid, kus ei jookse piiri hea ja halva vahelt. Sõda on üks kõige ilmsemaid näiteid sellisest olukorrast - kõik on halvad. Kõik tapavad, purustavad, saboteerivad ja üritavad iga hinnaga ellu jääda. Ometi suudavad isegi sellises olukorras mõned inimesed jääda inimeseks.
Viimasel ajal on mul tekkinud tunne, et kõige paremad filmid ja raamatud räägivad armastusest. Nagu siingi - armastusest oma kodu, armastusest inimeste, armastusest elu vastu. Ja hullumeelsest, pimedast usust, et ühel heal päeval on vabadus siiski veel võimalik. Seda siin, kõrvetatud, sodi alla mattunud, üheksainsaks suureks sõjatandriks muutunud planeedil, kus iga samm võib tuua surma; nälginud, muserdatud ja meeleheitel inimeste kõrval, kes on kaotanud kõik peale lootuse.

Muidugi olen ma romantik. Aga vahel ma siiski mõtlen, mis saaks siis, kui tegelikult oleks olemas veel mõni selline inimene, kes päriselt ohverdaks kõik selle nimel, et teisi päästa. Kasvõi üksainuke selline inimene? Kes ei muretseks ainult oma naha, oma ninaesise, oma mina upitamise pärast. Kes raatsiks anda oma südame, rääkimata sõrmest…

Hirmutav, et selleks, et mäletada, et on olemas selline asi nagu hoolimine, tuleb vaadata ulme-actionfilmi, mille peategelaseks on masin.

Originaal siin

Väljas on imeilus ilm, päike paistab ja puhub õrn tuulehoog, liiklusummikuid ei ole veel ja ühestki avariist pole pidanud täna mööda sõitma. Ma mäletan, et alguses oli just see viimane asi see, mis mind Tallinnas šokeeris - lõputu avariide hunnik, mille tunnistajaseks igapäevaselt sattusin. Võib ju olla, et olukord on siiani sama, aga ma ei märka lihtsalt enam selliseid asju. Nagu ka lõputu voona üle pea tuhisevaid lennukeid.

Sel aastal saab juba kümme aastat täis keskkooli lõpetamisest. Mäletan veel, millised me siis olime; kõik noored ja toored ja elulusti täis. Paljudel olid plaanid, mis kunagi ei teostunud; veel rohkem on aga neid, kes on teostanud asju, mida poleks neist kunagi oodanud. Nii mõnigi klassikaaslane on elus ette võtnud huvitavaid pöördeid. Paljude tee on viinud välismaale - Lätti, Saksamaale, Norrasse, Inglismaale, Austraaliasse, Brasiiliasse. Nii mõnedki on jõudnud magistrikraadini, sel kevadel saab õnnitleda juba esimesi doktoreid. Abiellunuid on vähe, lapsi on vähe; aga jõuab veel, tänapäeval võtavad sellised asjad ju kauem aega.

Noh, kõige rohkem olen ma üllatunud muidugi iseendas. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma endalt ei küsi: geeenitehnoloogia??? Samamoodi on (võib-olla küll mitte igaveseks) möödas treenerielu-aastad, mil kõik päevad lõppesid ühtemoodi: jõusaaliga. Füsioteraapia, suhtekorralduse ja kommunikatsioonijuhtimise õpingud on selleks korraks lõpule jõudnud ja ma ei imestaks üldse, kui varsti liiguks sinna “tehtud”-nimekirja veel mõnigi käesolev (elu)projekt. (ja oi, te ei kujuta ette, mis veel “tegemisel” nimekirjas seisab :)).

Aga mina ehk olen käitunud üsna ootuspäraselt. Ma usun, et paljusid, kellega ma koos õppisin, pole üllatanud ükski mu ettevõtmine. Palju suurema üllatuse on valmistanud hoopis need kaaslased, kelle puhul oldi rohkem nende stereotüübi püsivuses veendunud - tänaseks on võrkpallurist saanud matemaatikadoktor, peolõvist füüsikamagister, beibest maa-usuline rahvatarkuse-austaja ja mitme lapse ema, “pahast poisist” hinnatud börsimaakler, kampsuniga maatüdrukust cateringifirma juht. Ühest kõige silmatorkamatumast klassikaaslasest on saanud rahvusvahelise äri eestvedaja ning kõige pisemast poisist ühe suurima ehitusfirma välismaa harukontori boss. Aga kõige toredama ettevõtmise on käivitanud tõeline must lammas ja õpetajate kirstunael - klassivend, kes jookseb sel suvel ümber Eesti.

Sest piisavalt palju on selliseid minuealisi, kes juba vaevlevad erinevate tervisehädade käes - küll kimbutavad neid kroonilised haigused,  peavalud ja seedehäired, südamepuperdamised ja seljaprobleemid.  Kümme aastat kontoritööd on tõesti meeletult laastav. Süda jääb nõrgaks, veresooned ahenevad, rasv ladestub vöökohale. Stress viib une ja närvide rahustamiseks tuleb tarbida ohtralt alkoholi. Energiapuudus viib näksimiseni ja veresuhkru pidev kõikumine tekitab ärrituvust… meeleolu stabiliseerimiseks tarbitakse rahusteid.

Palju parem on stress enda seest välja elada. Palju kasulikum on liigutada - jalutada, rulluisutada, sõita rattaga, joosta. Värske õhk on selline imeravim, mille toimet on viimasel ajal liigagi palju alahinnatud - ja ometi on see meil (ikka veel) tasuta käes. Käisin isegi eile rullitamas ja mõtlesin kahetsusega ainult ühele asjale - et ma kunagi ei ole õppinud korralikult jooksma. Muidu silkaks minagi sel suvel ümber Eesti, meel selge ja hing muredest prii.

I saw a bird
A bird at my window
The bird had a name
A name I won’t call

Such a beautiful birdie-boy
All messed up and cute
In a sigaret smoke puff
Full of hidious thoughts

What are you doing there
my lovely boy-bird
Are you ever so lonely
as this one with the words

In my head they are rioting
all banging too loudly
In my mind there are violins
all singing too cold

Do you know?

See on täiesti kirjeldamatu tunne, kui äratuskell heliseb kell 6:30. Jah, ma mäletan, et kunagi ammustel aegadel ärkasin ma iga päev vabatahtlikult kell 6, et koolitundi föönitatud ja lakitatud soenguga jõuda, aga nüüd on uni miskipärast tohutult palju magusamaks läinud. Seetõttu on esimene reaktsioon ikka selline hingepõhjast tulev, kriipiv: “Noooooo!!!” Ainult et täna tuli see NO palju parema tujuga

Jah, kujutage ette, et on olemas inimesi, kes tahavad vaadata teatrietendust hommikul kell 8:15. Ja neid inimesi on isegi nii palju, et Niine tänava maja auditoorium on pungil - kõigil pilk alles kergelt hägune, juuksed turris, padjajälg ikka veel põsel.  Laval elatakse juba oma elu - Gert Raudsep, Bert Raudsep, Kristel Leesment ja Jaak Prints lohistavad ette lavaservale  puuplankude külge kinnitatud suuri valgeid paberilehti ja hakkavad sinna usinasti midagi joonistama.

Üsna pea selgub, et igaüks neist pakub uuenduslikke ideid selle kohta, mida võiks tegema või tootma hakata. Küll pakutakse bassitallaga ketse (muusika kõrvaklappidest, tümps talla alt), lastele elutarkuse õpetamist algklassidest, isepuhastuvat taldrikut ja tolmu imavat põrandat, lasteaialaste vahetusprogrammi (saada laps aastakeseks Hiina!) ning sääsepeibutajat, kes hoiaks lõkkeõhtutel kõik sääsed enda peal. Lõpuks jõutakse ühise lemmikideeni: kontserdisarjani “loomad laulavad”, kus esinejateks oleks kõik need loomad, kes teevad mingisugustki häält, taustaks muru showlaval kohisemas.
Siis algab idee testimise ja arendamise valulik protsess. Käib vihane poolt- (”Loomad ei ole siiani mikrit saanud, äkki neil on midagi uut öelda!”) ja vastuargumentide (”Kaua võib tegeleda mingi monkey businessiga!”) sõda. Kohati minnakse hirmus isiklikuks, siis taandutakse triviaalsete tõdede juurde (”Aga lõpuks otsustab ikka see, kellel on raha!”). Gert Raudsep firmajuhina ajab ühteaegu  ahastama ja muigama, kui ta ülieluliselt esitab kõiki neid tõdesid, mida me liigagi sageli kuuleme juhtivate isikute poolt:  ”Aga mina tean, mida teised inimesed mõtlevad, sest teised inimesed mõtlevad nii, nagu mina!”,  ”Kui sa mitte midagi ei oska, pole sind kellelegi vaja!” ja “Kui sulle ülikoolis midagi tarka ei õpetatud, tee ise oma ülikool!” jne.  Ülejäänud, kehastunud töötaja-rollidesse, sepitsevad tema selja taga omi vandenõusid, intriige ja puistavad südant. Kogu tants ja trall viib üllatusliku, positiivse noodina mõjuva lõpuni.

Ja… tohutult kosutav oli iseenese üle naerda, sest väga paljugi laval toimuvast meenutas koledal kombel mu enese elu. Seda lõputut paljajalu võidujooksu, jooksu nähtamatute sihtide poole, mille stardis juba kõik teavad, et see on võimatu ja ühiselt, just niisamuti, lava-juhi moodi ohkavad: “See kõik on üks suur jama!” Ometi jooksevad kõik sellegipoolest. Jah, naerame kunagiste viisaastakuplaanide üle, aga kellel neid tänapäeval poleks? Igal aastal on omad eesmärgid paigas, eesmärgid, mis eiravad turuseisu, tarbijaid ja konkurentide tegevust, ja need eesmärgid tuleb täita, ükskõik, kui hullumeelne see ettevõtmine ka ei oleks. Just niimoodi, paljajalu joostes neid täita üritataksegi… korduvalt ninuli maha kukkudes, vabandades ja kummardades ja seda suurema usinusega võimatute eesmärkide poole täiskäiguga edasi uhades. Sellepärast ongi tore, kui vahel antakse võimalus ennast kõrvalt vaadata, järele mõelda ja natukenegi muiata - mis teha, nii see kord juba on. Life is just a ridiculous thing.

iseenese kaeviku põhjas rooman
rooman senikaua, kuni põlvist lööb tuld
rooman esiisade  jäänustest mööda
olen mullane, mullastun, olen muld

iseenese taeva kõrguses lendan
lendan senikaua, kuni tiivust lööb tuld
lendan esiemade hingedest mööda
olen kullane, kullastun, olen kuld

allpool põrgut ja pealpool paradiisi
minu elujoonlaua otsad on koos
imen endasse oleva, olnu ja jääva
põimin palmikuks kokku elu keerukas loos