Birk Rohelend

Eks kujutage ette, kui suudate: Von Krahl. Tossupilved. Kaunid poolalasti näitsikud (okei, okei, trikood olid seljas :P) serveerimas suupisteid. Toonik. Elevus. Viis näitlejat, nende hulgas noored staarid Marilyn Jurman ja Elina Pähklimägi, kes kannavad ette Robert Randma teose “Sigaret” saamisloo. Üksteisest fantastiliselt eristudes - närvilise boheemlasena, kõhetu baleriinina, agressiivse noorukina, kalkuleeriva ärinaisena ja haldjaliku muusana - astuvad nad kordamööda üles kui Robert, jutustades igaüks erineva versiooni sellest, kuidas ja miks see teos sündis. Kord kokutades, siis vihaselt sõrme viibutades ja iga kord relvitukstegevalt. Ning muidugi, peategelane ise - must, stereokaanega raamat, mida katavad alasti kehad, mis kaant pöörates kohta vahetavad.

Ma olen lugematuid kordi kuulnud inimesi ütlemas, et neid reklaam ei mõjuta. Et neid ei huvita teiste arvamus, nad ei vaata ega kuula ühtegi soovitust. Kunagi ütles isegi Mihkel Raud raadioeetris, et ta ei pööra reklaamile vähimatki tähelepanu - ja laskus koheselt kolleegiga viieminutilisse diskussiooni selle üle, millised on tema lemmik-telereklaamid. Samamoodi olen kuulnud tuttavaid kirumas reklaami tüütuse üle, koleduse üle, mõttetuse üle. Aga needsamad tuttavad lähevad poodi ja laovad kärud Arieli, Colgate’i, Pantene PRO-V-d, Snickersit ja Coca-Colat täis. Keegi neist ei osta “polska zubjana pastat” ega kardetavasti isegi mitte Bio-Esti, mis ometigi peaksid vähemalt sama hästi toimima.

Tegelikult ei loe inimestele see, mis miski on, vaid see, mida sellest arvatakse -  seda näitab statistika igal aastal. Reklaamimaailmas kasutatakse isegi sellist asja ära, nagu halo-efekt: kui uued tooted on riiulil asetatud tuntud brändikaupade kõrvale, on garanteeritud paremad müügitulemused (ja sellesama paigutuse eest makstakse ränka raha). Raamatupoodides hoitakse seevastu traditsioonilist joont - välismaa ühes kohas, eestikeelne kirjandus mujal. Kes läheb Christiet ostma, tuleb ehk tagasi Coelho ja Browniga, aga on üsna kindel, et tema tee viib kohalike tegijate teostest mööda, kui need just (kinnimakstud põhjusel) keset vahekäiku näkku ei karga. Seega, tuleb loota arvustustele. Aga arvustused ei ole kuigi populaarsed.  Mis edasi? Minna paljalt sopaajakirja esikaanele või panustada tühjale lootusele, et äkki inimesed tunnevad ise hea asja ära?

Aga inimestel on muud mured. Neil on vaja hankida korralik pesupulber, hea hambapasta ja midagi mõnusat, mida näksida õhtuse filmivaatamise ajal. Kui me neile iga päev mitmeid kordi ei ütle, et just Pauligi kohv on see, mida nad vajavad, haaravad nad riiulilt suvalise paki - lõppude lõpuks, sisu on ju sama. Kui me neile ei näita, et paljukajastatud Oksaneni ja paljuloetud Cartlandi kõrval on ka teisi autoreid, siis nad jätkavad ikka samal trajektooril: uusi Christie’sid, uusi Cartlande, uusi Browne (nüüd juba ka Meyerseid) otsides.

Sellepärast tuleb ka raamatuid müüa. Parem on, kui see müük on kunst - selline kunst, mis jääb pikaks ajaks meelde. Sest kõiki teisi asju reklaamitakse meile oluliselt kõvema hääle, värvilisema pildi ja mõõtmatult  suurema korduste arvuga. Ja tõesti, inimlikult on niivõrd palju mõistetavam soov osta paar pudelit veini, selle asemel et kuivava kurguga tulevast klassikat ahmida.

Nagu juba mainitud, sai hiljuti seotatud terve hulk toredaid raamatuid. Nende hulgas oli ka Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”. Ja oli see vast raamat!

Ma olen juba korduvalt imestanud tänapäevaste hittkirjanike stiili üle - see on sageli külmalt ükskõikne, minimalistlik ja konstateeriv, peaaegu emotsioonidevaba.  Imestasin selle üle nii Houellebecqi “Elementaarosakeste” kui ka Lindqvisti “Ärkavate surnute” (”Handling the Undead”) puhul, ja ei jäänud see imestus tulemata ka nüüd, Piñoliga.

Meri. Vaikus. Jahedus. Tilluke saar kusagil lõunas, nii tilluke, et see on pea täielikult peitunud pikkus-ja laiuskraadi ristumiskoha alla parimal maakaardil. Mees, kes on valinud eksiili, et oma painava minevikuga rahu sõlmida. Lausa idülliliselt tüüne algus - võiks isegi öelda et igav. Ja siis äkitselt - sinakad, külmad, kurisevalt häälitsevad kahejalgsed amfiibolendid! Monstrumid, kes oma kilenahksete sõrmede ja luiste jäsemetega kriibivad juba esimesel ööl pisikese onni uste ja akende kallal, ise lakkamatult näljaselt huikudes.
Koos saarelt lahkumast keelduva, pool-metsistunud Batis Caffoga, mongoliidsete tunnustega jändriku mehenässakaga asutakse halastamatusse võitluse lõputult pealetungivate kalalõhnaliste elukate vastu. Mida rohkem neid õnnestub surmata, seda jõhkram on uute pealetung. Iga kord, kui lugedes tundub, et enam õõvastavamaks ei saa minna, läheb olukord üha katastroofilisemaks ja hirm halvab isegi lugeja. Jõud, kavalus ja terve mõistus hülgab mehed, kes on otsustanud, maksku mis maksab, sellel tillukesel maakillukesel ellu jääda - terve aasta lihtsalt ellu jääda, kõik üle elada, enne kui laev jälle saabub.
“Meie tillukesel saarel kulutab pilk asju. Ta on libisenud tuhandeid kordi üle iga punkti. Räägime majaka ümbrusest nagu provintsist. Igal nurgal, puul ja kivil on oma nimi./…/ Ka ajast saab suhteline mõiste. Ämblikuvõrku takerdunud vihmapiisk võib langeda sajandeid; mõnikord seevastu võib silmapilgu jooksul mööduda terve nädal.”

Aga Piñol poleks ilmselt Piñol, kui ta nii lihtsa süžeega piirduks. Loo arenedes hakkab ilmnema üha rohkem ja rohkem kummalisi tõsiasju: näiteks ilmneb, et Batis on ühe “konnanäo” enda juurde elama jätnud. Kurioossust lisab fakt, et olend on ilmselgelt naissoost ja keeldub lahkumast Batise juurest, kes teda vahelduva viha, vägivalla ja himurusega kohtleb. Loo arenedes muutub järjest keerulisemaks ja vastuolulisemaks meeste suhe olenditesse. Korduvalt püstitub seesama küsimus: kas see, mida me ei mõista, on sellepärast hukkamõistu väärt, et me seda ei mõista? Kas eluvorm, millega me ei suuda suhelda meile tuntavas keeles, on seepärast vähem intelligentne kui me ise? Kõik, mis tundub meile jälk, on jälk täpselt senikaua, kuni meil puudub uudishimu. Mida sügavamale veidrustesse langetakse, mida rohkem tuntakse huvi ebanormaalse, koletisliku vastu, seda rohkem see lummab. Mida enam me suudame näha “teises” inimest, iseennast, seda sügavamaks muutub austus teise ja põlgus enda vastu. Seesama enesepõlgus on aga suurepärane, viljakas pinnas armastuse tekkeks: meelehetliku, klammerduva, ennast taasleida - üritava, hinge surmava armastuse tekkeks. Ja selline armastus ei tunne piire…

“Ent tuletorn oli hirmu kants. Kujutlegem astlaga putukat, kes meile kõrva poeb. Just nii vallutas mind kahtlus, ootamatult ja valusalt. Hakkasin endale küsimusi esitama ning mu küsimused kasvasid vestluspartneritest tugevamaks: mis siis, kui nad ei võitlegi ainult saare nimel? Pealegi, miks peaks neid huvitama too viljatu maatükk, absurdne taimestik ja nurgelised kivirahnud? Võib-olla, võisin seda vaid oletada, sihtisid nad midagi hoopis kõrgemat: seda, mis minagi.”
 - Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”

Hiljuti kurtis üks sõber mulle, et tal on depressioon. Et tegutsemisisu on kadunud ja tööl on raske motivastiooni leida. Põhjendus oli tema arvates ilmselge: “Aga ma olen ju realist - kõik ongi kogu aeg s***sti.”

Ma olen oma elus kohanud kahte tüüpi inimesi - neid, kes on “meeldivad”, ja neid, kes pole seda mitte. “Meeldivad” inimesed on jõukal järjel, nad on hoolitsetud ja viimaste trendide järgi riides. Nende särava naeratuse taga on enesekindlus ja pikaajaline edukus, nad ei muretse liigselt oma tuleviku, laste ega raha pärast.
Ja siis on need teised inimesed. Mõned torkavad kaugelt silma oma ebakonventsionaalsuse, loodusele liiga tegevate meigi- ja soenguvalikute ja kohatu käitumisega. Teised ei torkagi silma, aga lähemal suhtlemisel avastad: issver, missugune sisemaailm! Missugused veidrad hobid, mõtted, eelistused ja arusaamad! Just niisugused, mille kohta öeldakse kõnekeeli “ebanormaalne”.
Mis mulle nende teiste juures meeldib, on see, et nad on alati uuenduslikud. Selliste inimeste suust võib kuulda kõige pöörasemaid ideid, kõige hullumeelsemaid fantaasiaid ja lennukamaid plaane. Neil on alati sada imelikku asja käsil ja sageli ei ole neil kõige udusematki aimu, kuhu nad oma  projektidega välja jõuavad. Ometi ei takista see neid tegutsemast.
“Meeldivate” inimeste suust selliseid asju ei kuule. Nemad naeratavad viisakalt ja ütlevad: “Milleks riskida? Kõik on juba varem ära tehtud. Me oleme kõike näinud ja teame, kuidas asjad on.” Nad liiguvad stabiilselt ja kindlalt oma valitud trajektooril, omandavad kasulikke tõdesid ja jõuavad alati seatud eesmärgile.
Aga tegelikkuses on mõlemad pooled vajalikud. Kui meil poleks raskel ajal uuenduslikke ideid, ei suudaks me muutuvates tingimustes ellu jääda. Ja täpselt samamoodi on kindel see, et kuni meil on ainult ideed, sureme ikkagi välja, kuni pole neid inimesi, kellest oleks ideede elluviijaid - neid inimesi, kes oma parimatele kogemustele ja teadmistele toetudes langetavad otsuseid, missuguseid ideed tuleb käiku lasta ja millised võivad veel oma aega oodata. Iga aeg püstitab omi väljakutseid. Alati on neid, kes liiguvad tõusulainel ja ka neid, kes sellele kuidagi järele ei jõua. Aga nagu praegune aeg väga hästi on tõestanud, on mõlemaid vaja: kui me kõik üritame iga hinna eest (endale, teistele, Euroopale) meeldida, lõpeb see suure majandusliku kollapsiga.

Realism on alati selline, nagu me ise tahame, et see oleks. Paar aastat tagasi tegi hüpoteetiline raha ja igavesti kasvav majandus meid kõiki õnnelikuks ja lootusrikkaks, nii et üsna muretult said soetatud korterid ja autod. Nüüd teeb täpselt seesama hüpoteetiline raha meiega vastupidise triki - kuna me eeldame, et see järjest väheneb, väheneb ka meie tarbimine ja me tõepoolest vaesume üha enam. Aga tegelikult leidub ka praegusel ajal neid, kellel läheb väga hästi. Tuttav ehitusettevõtja jättis senise äri maha ja hakkas jahu ümber pakkima: kuna inimesed püüavad nüüd säästlikumalt läbi ajada, küpsetavad paljud oma leiva ise. Teisel tuttaval edeneb väga kenasti tomati-ja kurgitaimede kasvandus: jällegi, kuna inimesed on otsustanud säästa, kasvatavad nad nüüd oma tomatid-kurgid ise suureks. 
Tegelikult on igal inimesel alati kaks valikut: kas lasta end suurel mahasurumise-teerullil laiaks litsuda või otsida uusi teid.

Hiljuti sattusin messengeris rääkima ühe Norrast pärit tuttavaga, keda ma olen ainult ühe korra elus näinud. Ja kuidagi iseeneslikult kaldus jutt kiirelt ära sellistele teemadele, mida ma pole varem vist kellegi teisega arutanud: kuidas ma kogen elu, mida ma tegelikult tahan, millesse ma usun. Veel imelikum oli see, kui hästi meie teineteist mõistsime: kui ta rääkis mulle, kuidas ta alles viimased kaks aastat on tundnud, et ta elab, teadsin ma täpselt seda tunnet, millest ta räägib.

Väga palju aega raisatakse ära niisama-olemise peale, igapäevasele tühjale-tähjale. Mõni päevaplaan koosnebki vaid hiigelhunnikust väikestest asjadest: ärkamine, hambapesu, kohvijoomine; töökoosolekud, lõunapaus, läbirääkimised, aruandlus; kojusõit, poeskäik, õhtusöök,  telekavaatamine, magamaminek.  Aga ometi on võimalik elada hoopis teistmoodi.

Kõige huvitavam on avada silmad siis, kui need on kinni. Mida te näete? Mind ümbritseb mõni aeg pehme, must vaikus; siis hakkavad tulema visioonid. Lood, tegelased, sündmused - raputavad, ergastavad ja enneolematud. Nii näen ma inimesi hoopis teistmoodi, ilma füüsiliste retseptorite häiriva takistuseta - ma näen nende sisemaailmu. Igaüks astub mu ette kui kompseksne süsteem, kui pisike universum, milles kehtivad omad seadused. Veel huvitavam on jälgida kahe universumi kokkupõrget - erinevate reeglistike põrkumist ja valetõlgendusi, mis viivad teinekord nendevahelise vahelise välja kollapseerumiseni ehk hetkeni, millest alates pole mingisugunegi edasine kommunikatsioon enam võimalik. Veel enam, ma näen tegevusi. Ma tunnen ennast samastumas kõigi ja kõigega, tegemas kõike, mida on võimalik teha; ja ma tajun seda kõike ka endaga tehtavat. Ma tajun, maitsen ja kuulan  - ma samastun. Väljun iseenese kehast ja elan tuhandeid teisi elusid.

Paradoksaalsel kombel tundub selline elu palju rohkem reaalne, palju “tõelisem”, kui see, mille piires ma igapäevaselt navigeerin. Palju haaravam ja arendavam, kui jäik fokusseerimine pesupesemisele, autosõidule, lõpututele Excelitabelitele. Veel enam - see elu on kogu aeg olemas. Seda ei ole võimalik välja lülitada, ära kaotada, luku taha panna - lõputu sünteesi-ja loometehas uhab kogu aeg edasi töötada, kordagi väsimata, kordagi puhkamata. Kõige rohkem ideid tuleb öösel - iga öö on kui hämmastav seiklus, kui Hollywoodi hittfilm, kui parim romaan, mida ma üldse kirjutada suudaksin.

Siis tulebki veendumus, et see ongi nii mõeldud. Et ma ei saa kunagi peatuda, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Et kuidas kõik tegelikkuses ka välja ei kukuks, on palju tähtsam just see, mis toimub mu sees; see ongi mu religioon. Eckhard Tolle, Anatoli Nekrassovi teoseid lugedes usun neid silmagi pilgutamata - sest ma tajun maailma täpselt niimoodi nagu nemad. Just nii, luues ja ümberluues tunnen, et elan - et tunnetan, haakun, järeldan ja arenen. Tajun hinge ja keha hämmastavat kooseksistentsi, teineteisest läbipõimumist ja vastasmõju; olen rõõmus, et saan liikuda ja rõõmus, et tean, et ma liigun.  

Aga trajektooril töö-pood-majapidamine võiks lõpmatult ringleda ka hingetu kest. Mõnikord kohtangi selliseid kesti: inimesi, kelle seest on see jumalik hingus, usk ja inspiratsioon, uudishimu ja avatus  ära valgunud… Ja see on kurb.

Hiljuti Tallinna väisanud kirjanik Alessandro Baricco ütles välja mõtte, mida ma isegi olen oluliseks pidanud: selleks, et kirjutada hästi, tuleb mõelda lugejale. Mis on tema ootused, huvid, küsimused? Need teemad, millele ta vastust otsib? Seda endalt küsida on lihtne ja loomulik, vastust sellele aga üpriski raske leida.

Sügisel, kui ma Tallinna Keskraamatukogus noorte autorite vestlusringist osa võtsin, sain väga omanäolise kingituse osaliseks. Nimelt oli üks emakeele õpetaja tol päeval oma klassides läbi viinud küsitluse, mis sisaldas kahte küsimust: ”kellest te tahaksite lugeda?” ja “millest te tahaksite lugeda?” Vastused olid õpilased kirjutanud väikestele post-it lehekestele, anonüümselt ja individuaalselt. Olin äärmiselt rõõmus ja küsisin need lehed endale.
Kujutage nüüd ette minu imestust, kui umbes 40 lehelt 45 hulgast vaatasid mulle vastu identse sisuga vastused: “ma tahaksin lugeda kellestki, kes on nagu mina” ja “tal võiksid olla minu probleemid ja ma tahaksin lugeda, kuidas tema neid lahendab”.
See tegi mulle ilusasti mustvalgel selgeks, mille vastu mina olin eksinud. Ma olin miskipärast arvanud, et noortele tuleks kirjutada selleks, et nad õpiksid teisi inimesi mõistma ja nendega arvestama. Aga minust oli väga pretensioonikas oodata (noorelt) lugejalt teiste mõistmist, kui ta ise on enda jaoks alles üks suur, lahendamata müsteerium. Ja paraku ei  ole see üldse vanusega seotud nähtus.

On mõistetav, miks viimase aja vaieldamatuks müügihitiks on eneseabi- ja memuaariraamatud. Mõlemad pakuvad vastuseid justnimelt nendele küsimustele - kuidas oma elu paremini elada ja kuidas ennast ära tunda “staaris”, leida lohutust mõttest, et ka “vapratel ja ilusatel” on aeg-ajalt raske.  Ometi on mõlemad žanrid mingil määral läbikukkunud - esimene, sest kui eneseabiraamatutest oleks tegelikult abi, piisaks ühest raamatust, ja teine, sest esitatud on ikka valikuline sortiment kõigist juhtumitest - need juhtumised ja seigad, mis autorile endale vastuvõetavamad tunduvad. Me ei saa kusagilt teada, kuidas keegi tegelikult elas või kas eneseabiraamatu autorit tema enese tarkus on aidanud. Lahendused võivad ju tulla mugava üllatusena, kuid neil ei ole kunagi tegelikku kandejõudu, kui need ei ole kasvanud välja inimese enda seest.

Aga mulle meeldib hoopis selline kirjandus, mis paneb mu maailmatundmise proovile - viib mu välja minu elukogemusest, esitab küsimusi, sunnib otsima vastuseid.  Kõige enam huvitab mind tegelikkuse uusloomine - kuidas kirjutada nii, et elu ei läheks sõnade taga kaotsi.  Ma jälestan lineaarsust, ajatelje üheselt mõistetavalt kulgevat vormi,  sündmuste ja tegelaste igasuguse mitmetitõlgendamise kaotamist tekstist. Miskipärast püsib just see kujutamisviis kirjasõnas nii jõulisena, ometi kui kujutav kunst läbib pidevaid arenguid.  Aga raamatu-reaalsuse klassikalised tegelased on ikka veel karkassid, mitte inimesed - nende mõtted ja teod on ikka veel poolikud, ilma igasuguse vastandjõuta, mis tegelikkuses pole kunagi võimalik. Sest tegelikud inimesed kahtlevad, kahtlevad kogu aeg, nende otsused on suurel määral juhuslikud; nende seisukohad sisaldavad alati teatud määral mööndusi (Joosep Laiksoo mõistame hukka, Markko Märtinile tunneme kaasa; ometi on tegevuse tulemus üks ja seesama).  Ainult raamatus on lugudel algus ja lõpp. Reaalsuses kulgevad lood spiraalselt, täiendudes ja moondudes, ilma igasuguse konkreetse lõpp- ja alguspunktita.
Kuid selleks, et suuta midagi mõjusat, kaheldamatult päriselulist luua,  tuleb olla väikest viisi psühholoogia- ja elugeenius, ja need asjad ei tule üleöö. Selleks kulub pikk aeg… ja ajal jällegi on komme konformismi soosida, sest selleks, et meeldida, tuleb roomata, mitte tõusta püsti ja astuda sammuke edasi.

Aga jaa, ma kindlasti veel kirjutan noortest (nagu mina neid näen) ja nendest probleemidest, mis neil (minu arvates) on ja kahtlemata ka sellest, kuidas neid (minu moodi) lahendada. Iseasi, kas just see peaks olema noorkirjaniku funktsioon….Või tuleks siiski eelistada lapsevanemaid.
Aga nendel  ju pole aega.

musta mantiga selja
surun seljatoe vastu
puuserv valusalt selgroogu lõikab
hingan pindmiselt,
silmad pärani avan
pinde küünte all lihasse lõikub
külmast värisen
silmitsen värvilist akent
ninas paljude valgete rooside lõhn
üha noogutan meestele
nemad nutavad hääletult
silmis ahastus, pale kollane, kõhn

sina läksid. me jäime.
kord läheme meiegi.

Praegusel ajal on ikka oma head küljed ka. Vastupidiselt Ecole ei julgeks väita, et kirjutamine/kirjastamine üldisest olukorrast puutumata on jäänud, küll aga on ilmunud uus, väga tervitatav nähe: ulatuslikud allahindlused raamatupoodides.

Ühelt selliselt ma hiljuti endale terve virna raamatuid koju tassisingi, nende hulgas John Steinbecki kultusromaani “Hiirtest ja inimestest” (ca 50 kr, Rahva Raamat). Ja justnimelt see, õhuke, ladus, lihtne raamatuke kuluks praegu igale eestlasele marjaks lugeda - on see ju kirjutatud Suure Depressiooni ajal.

Lenny ja George on kaks sõpra, kes rändavad alati koos. Kuna kohmakal Lennyl on karu jõud ja kärbse mõistus,  peab George tema jaoks olema ühtlasi õpetaja ja kasvataja, vahendaja ja vastutaja. See ei ole kerge ülesanne, nii mõnigi kord kumuleerub pinge tüliks, kus üks ütleb: “Mine minema, sa oled mu ära kurnanud!” ja teine nähvab vastu: “Aga lähengi ära! Siis sa jääd ihuüksi!” Ometi jätkatakse koos, viimase võimaluseni. Kahte meest ühendab unistus, milleks on oma kodu - koht, nii tilluke kui tahes, mida võiks pidada omaks. Väike talu peenramaa, õunapuude ja küülikutega…

See on ilus unistus, mis ei ole enamusele meist võõras. Kui paljudel on üldse veel olemas oma kodu? Kinnisvara on enamasti panga oma; ka autod, mööbel ja kodumasinad kuuluvad talle. Aga see tunne, midagi omada, on ju niivõrd palju parem tundest olla lubatud midagi kasutama, täielikus teadmatuses sellest, kui kauaks seda luba on antud. Lugedes tabasin ennast ketserlikult mõttelt: kui palju on ikkagi äraelamiseks vaja? Kui palju on vaja selleks, et täita oma unistusi? Teinekord tunduvad võimalused niivõrd reaalsed, et see suisa hirmutab; seegi on sügavalt inimlik tunne. Ikka ja jälle püstitub igavesena näiv dilemma: kas leppida olemasolevaga või siiski pingutada ja riskida parema  nimel? Kas rahulduda nüristava “hiirekeste silitamisega” või ületada see vastupandamatu kihk endas, et kusagil seal kaugel võiks oodata midagi enamat?

Steinbecki puhul on nauditav see kõrvaltvaatajalikkus, millega ta oma tegelasi saadab, kokkupõrgetesse kiretult sekkumata jättes. Tegelaste siseilm jääb meie eest suures osas varjatuks;  me võime vaid uduselt aimata, mida tunneb Lenny, kui ta on järjekordse ohvri eluküünla oma kohmakate kätega kustutanud, ja George, kui ta mõistab, et tema manitsustest, nõuannetest ja valvsusest ei ole tegelikult olnud midagi kasu.

Steinbeck välistab õnneliku lõpu võimaluse, jäävad vaid erinevad ebameeldivad tulevikukuvandid, millega tuleb õppida leppima. Elu on justkui lohutu teekond erinevate inimeste keskel, kes on kõik omal kombel muserdatud ja katki, altid teineteise valestimõistmisele ja umbusklikud kõige lootustandva suhtes, naeruvääristades sõprust, unistusi ja lootusi; kõigest hingest keelates endale usku, et pääseda hilisematest pettumustest. 
 Ja seegi on sügavalt inimlik.

Eestis on raske aeg. Inimesed jäävad töötuks, narkomaanide arv kasvab, HIV-i nakatunute arv suureneb, kindlustunne üha kahaneb, majandus hoiab peast kinni ja ahastab. Rahvas süüdistab riiki, riik paneb vastutuse rahva peale; vanemad löövad juba noorematele käega ja noored ei austa enam vanemaid.

Põhjus selleks on lihtne: eestlase hingest on ära kadunud au- ja häbitunne. Või esinevad need seal valedes proportsioonides. Mõlemad said kõvasti räsida juba nõukogude ajal, tekkisid valeau ja valehäbi. Needsamad pseudo-tunded käristavad Eesti Vabariigi ajalgi ühiskonda kahele poole kuristikku. Ühelt poole teeb seda riigisektori ülemäärane valeau, mis paneb need inimesed tundma, et nad väärivad kümne- (isegi  saja!)kordseid miinimumpalkasid; teiselt poolt vaesema elanikkonna valehäbi, mis kihutab neid SMS-laene võtma, et osta endale vingemat tossupaari, MP3-mängijat või klapiga mobiiltelefoni - kõike seda, mida loetakse elementaarseks, aga mida vaid vähesed saavad endale tegelikult lubada. Ja mille tõttu pankrotistub ainuüksi 2009 aastal 70 000 peret.

Ja siis ma viriseme oma noorte kallal. Et miks nad ei tunnusta autoriteete, miks neil puudub motivatsioon ja ettevõtlikkus. Miks nad lösutavad tundide kaupa teleka ja arvuti ees, nosivad krõpse ja kirjutavad üksteise reidikontodesse: “Sa oled värdjas!” Sellessamas lihtsas jadas on need põhjused olemas: kui vanemad ei austa oma riiki, ei austa lapsed vanemaid. Kui vanemad ei häbene oma lapsi, ei häbene lapsed üldse mitte midagi.  Kui au ja häbi on kadunud, jääb järele inertne inimmass, kes laseb ennast lükata-tõmmata just selles suunas, kuhu parajasti mugavam liikuda on. Üleüldse - mis ameteid on veel jäänud, mida võib tänapäeval uhkusega teha? Riigiametnikud on rahva silmis reeturid, pangatöötajad on vargad, haritlased on luuserid ja kunsti-inimesed muidusööjad. Samal ajal teavad kõik, kui palju on neid, kes on oma varanduse teeninud varastamise ja hangeldamisega, aga kes Eesti riigis on rikas, seda me (vale)austame. Sest me kõik (vale)häbeneme nii hirmsasti seda, kui meil ei ole mullivanni, maamaja ja kolme tõukoera, vähemalt kahte uut autot ja võimalust mitu korda aastas soojal maal puhata. Nii me üritame  vähemalt oma ideoloogias hoida nende inimeste hõlma alla - ilmselges lootuses, et  see kõik kunagi ka meie osaks saab. Olgu siis näiliseltki.

Ja sellega me annamegi eeskuju. Me ise kinnitame oma lastele, et jah, meie (kogu eesti elanikkond miinus need paljudiskuteeritud 40000 kõrgepalgalist) olemegi see põhjakiht, see inertne mass, kes kõik ära kannatab, ise sisimas keedes. Et meie väljundideks on keelepeks ja kommentaariumites ”ärategemine” - nii me tunneme, et me ei ole päriselt võimetud. Et meil, massil, on oma salavõim, millega me saame oma riigi ja ühiskonna alustalasid uuristada, kuni kellelgi ei ole enam midagi. Sest haavatud hingel pole motivatsiooni ja kui pole motivatsiooni, pole töötegijat. Aga kui enam töötegijat pole, siis on ju ka poliikud on sunnitud  nälga surema! Ja siis me oleme uhked.

lebad voodis
kuni jaksad veel hingata
talumatu rebenemise surve all
pool sisemust välja lõigatud
kandiliste servadega kokku õmmeldud
liikumisvõimetu, mõtlev inimene.

liha kisub
õlast, puusast ja selgroosidemeist
vaikselt kasvaja tükke vereringesse irdub
mädastest kolletest alanud tee
kulgeb aeglaselt, nähtavalt naha all
kuni lõplikult toppab su kopsus.

halastuse must kinnas
sulgeb vaikuses laud.

ma lugesin täna luuletust.
seda silmasin veebis ja lugesin algust
siis pöörasin vastu- ja pärivalgust
ja aru ei saanud, mis kuradi pärast
sest mõttetust, tühisest ilmakärast
ei saanudki kunagi luulet.

just.