Birk Rohelend

Kõige hämmastavam muutus, mida infoajastu on kaasa toonud, on see, et mitte keegi ei saa enam täie rahuga väita: “Mina tean!” Kõik info on justkui kättesaadav, selle info tegelikku väärtust ei suuda aga keegi kontrollida. 

Internet funktsioneerib kõige muu kõrval nagu suur hääletoru: kõik, mida enne oli vähe, saab tuge. Kui kunagi eksisteeris veel ühiskondlikul tasandil küsimus “Mis on normaalne?”, siis praeguseks on see suure hulga indiviidide hingedes kustunud. Normaalne on kõik see, mis on ühine. Praegusel ajal leidub igasugusele veidrale hobile, eelistusele või vajadusele piisavalt inimesi, kes sellega tegelevad.

Võiks ju polemiseerida, et massimeedia, see ”ühiskonna hääl”, edastab hoiakuid, mis on kõigi jaoks kehtivad. Paraku tekitavad needsamad avaliku info kanalid uusi küsimusi. Kas Tõehetke-Lilit on normaalne? llmselgelt on, kuna kõik temast räägivad. Kuna ta on avaliku sfääri liige (ja oh, lausa silmipimestav liige ju!), siis järelikult me aktsepteerime teda. Lilit võib öelda, mis meeldib - meie kuulame ja loeme.  Rääkimata siis igasugustest staarjuuksuritest, -fotograafidest ja Eesti kuulsaima rinnapartii omanikust, kes kõigi oma huvitavate nüanssidega avalikku arvamust ühes või teises suunas kallutavad.

Muidugi, paranenud infolevi võimalused iseenesest ei ole midagi uut siia päikese alla tekitanud. Kõik huvigrupid on eksisteerinud määramatult kauem, kui võimalused saada avaliku mastaabiga liikumisteks. Mõned neist on nüüd saavutanud massilise populaarsuse  - tibiliikumine (elustiil, mille kohustuslikuks osaks on paljastavad riided ja öine peoralli), bisnesliikumine (kõik, kellel on sobiv aktsiaportfell, on vaikimisi “targemad” inimesed), ökoliikumine (igaüks, kes ostab puuvillaseid riideid, hoolib loodusest, eks :P). Populaarsuse tagamaad aga on peitunud vähestes võtmetegurites: kollasus, atraktiivsus, polemiseeritavus. Kõik, mis toob raha sisse, on JOKK- viisil normaalne.

Aga on terve ports liikumisi, mis ei pääse kuidagi majanduslikult kasulike nähtuste hulka ja seega on ühiskonna silmis sildistatud pahede või koguni tabudena. Sooliste küsimustega inimesed (üks halvemini müünud Kroonika esikaanefoto kujutas  Angela Aaki), haiged inimesed, vaesed inimesed. Inimesed, kellel on hobid, millest pole absoluutselt mitte midagi kasu ja need, kes puhkavad kusagil mujal, kui Sharm-el-Sheikis (kuna neil tegelikult on rohkem raha).  Sellised inimesed moodustavad omaette tihedaid gruppe, mille siseselt info liigub kergemini ja kiiremini kui massimeedias, aga moodustavad avalikul plaanil valgeid laike, kuna jah…  müügiedu puudub.

Nii mugav on ju silmad tugevalt kinni pigistada, teha nägu, et kõike, millest ei räägita, ei eksisteeri. Et kui me sellest aru ei saa, ei ole seda olemas. Vihastada, kui keegi üritab avalikku sfääri importida ebapopulaarseid, “ebanormaalseid” teemasid - täpselt senikaua, kuni neil puudub atraktiivne müüginägu.

Alati võib ju loota, et kunagi ei tule kedagi, kes sellist olukorda ära kasutaks - aga kui tõenäoline see tegelikult on?

PriceWaterHouse Coopers avaldas just uurimuse, kus nad leiavad, et ajalehed ja ajakirjad ei sure välja. Esimese kvartali Emori tulemuste põhjal tahaks öelda, et see on vaid aja küsimus.

Ma olen alati arvanud, et kõige suurem vahe inimeste vahel on selles, missugust infokanalit nad kasutavad. Vastavalt sellele kujunevad välja arvamusliidrid, hoiakud ja arusaam info omapärast, mis on tugevalt mõjutatud meediumist. Raadiokuulajad teevad kaugeleulatuvaid järeldusi, telekavaatajad unustavad kõik, millel puudub kaunis visuaal. IT-jüngrid usuvad,  et kogu info on vabaks kasutamiseks ja tunnustavad igaüht, kes internetis sõna võtab. Printmeedia oma kasutuskohmakuse ja tarbimiskiiruse väikeste näitajatega apelleerib aga eelkõige neile, kel on piisavalt vaba aega ja resursse. Kellel on veel piisavalt vaba aega? Ressurssidest rääkimata.

Ma olen mõelnud, et kõik kirjalik on muutumas ebaatraktiivseks, sest sel puudub star power (SP).  Et noorema generatsiooni jaoks on mõtlemine niivõrd palju rohkem visuaalne protsess - kõik inimlik peab kandma kellegi nägu. Kollane ajakirjandus ja audiovisuaalne meedia on andnud kuulsusele näod, rahale näod, ilule ja edule kindlad mõõtmed. Kui me lehitseme suvalist ajakirja, siis me teame, kuidas tuleb elada. Kui me loeme kellegi arvamust ajalehest, tekitab artikli autori näolapp pehmelt öeldes pettumust: “Aga miks selline inimene üldse nendest asjadest kirjutab?” Senikaua, kuni arvajal ei ole nägu, on ta justkui “ühiskonna hääletoru”; sellest hetkest peale, kui talle tekib nägu, on ta kindel persoon, kelle arvamus ei maksa midagi, kui tema persoonis ei kajastu piisavalt sedasama SP-d.

Kirjandus on lihtsalt nii palju ebaatraktiivsem kui film (Okei, Harry Potter ja Videvik välja arvata). Sõnas on nii palju raskem edastada mõtet, kui pildil. Lugemine nõuab lugejalt nii tohutu suurt pingutust - rahakulu, ajakulu, tähelepanu koondamist. Lugeda ei saa naljalt “millegi taustal” - lugedes võib telekat vaadata ja muusikat kuulata, aga mitte vastupidi.  Või kui saab, siis taandub see sõnade lugemine märkamatult piltide lugemiseks ära - kas ma usun, kui mõni staar räägib mulle tervislikest eluviisidest, kui ta räsitud ihu järgmisel lehel paparatsopiltidelt vastu vaatab? Kas ma usun, kui poliitikud kokkuhoiust jutlustavad, kui nende kõhupekk sellest ilmselgelt midagi ei tea? Kas ma usun, et Tõehetke-EiTeaKes räägib tõtt, kui ta silmad muudkui ühest servast teise joosta vilavad.  Ja nii edasi.

Ometi on paradoksaalne see, et pildiga on veel palju kergem petta. Me kõik suudame näha välja imekaunid - Photoshopi abiga. Kõik oleme suutelised perfektselt esitama soravat teksti - Final Cuti abiga. Kõik kostume heliliselt täiuslikult - sellegi jaoks on omad programmid. Aga kirjas… jääb ainult toimetaja. Keegi ei ole välja mõelnud programmi, millega kirjutada ideaalset teksti. Kuidas sõnu üksteise järele lükkida, kuidas erinevaid sisulisi osasid omavahel proportsioneerida, kuidas kirjutada nii, et kõik lapsed üle maakera vaataksid raamatule peale ja ütleksid: “Ma tahan saada kirjanikuks!” - nagu nad praegu tahavad saada britneyspearsideks, christinaaqulieradeks ja bradpittideks.

Elu on turg, turg on jõhker… Kõik, mis ei tapa, teeb ainult teravamaks.

väikeste tükkide kaupa
tunnen, et suren
puudutan põski ja laupa
sõrme all mure

nii lihtne on uskuda
loobuda raske
liiga lihtne on kustuda
rebides maske

ikka igatsen särada
edasi minna
avan aeglaselt värava
jalast libistan kingad

suure punase maja aknast imetlen
siniergavat linnutaevast
protsessorimüha kuulan ja ümisen
merest, tuulehoost, õõtsuvast laevast

igal kevadel südamerabandusena
tajun tärkavat elu mu ümber
istun vaikides edasi. Vabandustega
servani täidetud kontoris kümblen

Sageli küsin endalt sedasama küsimust: kuidas ma üldse siia sattusin? Mis kuratlik nõidus see on, mis kogu aeg kihutab midagi katsetama, proovima, uurima? Kaasasündinud puue? Liigne vaba aeg, mis tekitab rumalaid mõtteid? Liiga palju fantastilisi tuttavaid, kellelt on liiga kerge abi saada? Ilmselt need kõik.

Sel kevadel läksin BFMi filmikursustele - peamiselt selleks, et õppida kirjutama stsenaariumi. Lihtsalt, tehnika pärast. Et mis see täpselt on, mida tuleb teisiti teha, et asi pildis töötaks. Väljakutse missugune!

Noh, väga kergelt ei läinud. Eneselegi ootamatult avastasin ennast lisaks stsenaristile ka produtsendi, režissööri, kunstniku, dekoraatori ja transporttöölise ametis.  Sellest tulenevalt kestis võttepäev minu jaoks 42h (rohkem kui tavaline töönädal) ja mõnele asjale sai käega löödud. Kadreeringu kallal norimisele. Lähiplaanidele. Perfektsete pildi- ja heliduubliteni jõudmisele. Mnjah.

Aga see, mis oli hindamatu, on kogemus. See kogemus, kui terve hunnik üksteisele peaaegu võõraid inimesi töötavad koos ühise asja nimel. See sünergia, mis hoiab sind need 42 tundi järjest püsti, kogu aeg töös, hetkekski puhkamata. Ja see tunne, mis tekib siis, kui sa tajud, et kogu su kehas voolab puhas energia.

Nii kohutavalt palju oskusi jäävad elu jooksul kasuliku rakenduseta. Enamasti, kui kelleltki küsida: “Mida sa teha oskad?”, saab vastuseks: “Ma ei tea…. suurt midagi.” Ja siis jutu hulgas selgub, et oma tööspetsiifika kõrvalt on seesama inimene suurepärane kokk, täpne korraldaja, hämmastav organisaator, vastupidav matkamees, suurepärane suhtleja ja oskab joonistada-laulda-tantsida-pilli mängida. Lihtsalt et kõik need suurepärased omadused on tal nö enesele teadvustamata olemas - et ta kunagi varem ei mõelnud, et need ka midagi väärt on.

Praeguses turusituatsioonis on lausa patt neid omadusi  varjata Aasta lõpuks kuivavad nii mõnedki sektorid kokku, samas tekib uusi, ootamatuid pöördeid. Kui firma läheb pankrotti ja tekib see hetk, kus pead mõtlema: “Aga mida kuradit ma edasi teen?” ongi aeg mõelda, kuidas oma ülejäänud oskusi ära kasutada: kuidas teha kalastushobist elatusallikas, suhtlemisoskusest giiditöö ja hobikokkamisest edukas toidublogi

Me kõik oskame tohutult palju. Milleks seda häbeneda?

Mind on õnnistatud tohutult huvitavate inimestega. Täpsemalt öeldes pole ma kohanud veel mitte kedagi, kellel poleks mingit pisikest salakiiksu, veidrat kogemuspagasit või vaatenurka, mis mind ei üllataks ega inspireeriks.

Kõige sagedamini hämmastavad mind inimesed, keda pindmisel vaatlusel võiks liigitada “korralike kodanike” hulka. Tagasihoidlikud, vaiksed, silmatorkamatud inimesed. Nad on vait täpselt senikaua, kuni nad kardavad tagasilööke; siis, kui nad end piisavalt kindlalt tunnevad, kuuleb just nende suust kõige põrutavamaid lugusid. Skandaalid. Petmised. Mahhinatsioonid. Häälekad draamad, mis hargnevad lahti tagasihoidlike, varjuliste väikemajade katuste all. Iga kord ahmin seda maailma endasse ja mõtlen: wow! Ma olen nii kohutavalt igav inimene!

Mul ei ole nimelt ühtegi saladust. Mingisugune rumal tõerääkimise komme on minuga kaasa sündinud; kasutu otsekohesus ja ebameeldiv sirgjoonelisus lohisevad alati varjuna mu kandade küljes. Elan kiiret elu, mul ei ole aega midagi valgustkartvat teha. Tulen töölt koju kell seitse õhtul, keeran teleka käima ja näsin voodis võileibu. Pärast keeran magama, et hommikul kell 7 silmad avada, hea õnne korral trennist läbi hüpata ja usina töömesilasena ennast ära majandada. Ma ei käi reisil ega peol, sõidan ökoautoga ja jätsin shoppamise ajapuudusel juba aastaid tagasi maha. Seega - masendavalt igav inimene.

Aga oo, ma olen tähelepanelik vaatleja. Vahel harva, kui ma kusagil avalikus kohas inimesi  kohtan, tahaks käsipõsakil põrandale lösutama jääda ning muudkui vaadata ja vaadata. Tahaks endasse ahmida kõike seda värvi- ja emotsioonideküllust: pehmepõskseid tiinekaid Viru keskuses hängimas ja kiirustavaid, väsinud nägudega emasid; suurte läikivate maasturite juhte, kes sulle otse üle pidevjoone selga keeravad, kui ise ei taipa piisavalt kiiresti eest ära põigata. Vanainimesi, kelle tuhmidel nägudel peegeldub kogu Eesti majanduslangus; Soome penskareid, kes Koidulatega kohvikumüüjate poole vehivad ja häälekalt pahandavad, kui tobedad Eesti kassaaparaadid neilt PIN-koodi nõuavad, mida nad isegi ei mäleta. Kõikvõimalikest rahvustest ja nahatooniga inimesi, kes just niisamuti, suurte põlevate silmadega mind ennast vahivad, kui ma kõiges oma sinisilmses eestlaslikkuses neile tänaval vastu jalutan - “Oh, a local person!”.

Tallinn on tore linn, sest ta on äärmiselt anonüümne. Tallinn on kole linn, sest ta on äärmiselt agressiivne. Siin elades on väga raske mäletada, et kusagil mujal käib elu veel teistmoodi; et kusagil mujal on inimestel veel aega mõelda ja arutada, plaanida ja seletada. Siin käib kõik justkui püstolilasu peale: kes veel seisab, tegutseb edasi, kes on pikali, on maha kantud. Võidab see, kes on kõige väsimatum, kõige vastupidavam ja võitlushimulisem… Võidab see, kellel on kõige vähem vaba aega, kõige vähem sõpru, hobisid ja saladusi.  Mina rikun mõlema maailma reegleid - olen ühteaegu maksimaalselt vaba ja kinni. Ja seesama rikkumine saab toimida ainult ühel moel: üksmeelse abielu, toetavate sõprade ja mõnusa töörutiini abil.  Mina olen see inimene, kes küsimusele: “Mis sul uudist on?”  aastast aastasse täpselt ühtemoodi vastab: “Ei miskit! Kõik on ikka vanaviisi!”
Ja nii iga jumala kord.

Hiljutiste kogemuste foonil olen mõelnud sellele, mis tunne on tegelikult kibestuda. Et mis tunne on siis, kui sa teed pühendumisega seda, milles sa usud enese olevat hea, ja see ei too sulle tagasi seda, mida sa lootsid. Et kui sa aastast aastasse panustad endast 120% ja ikka ei ole mingitki lootusekiirt paistmas… Et mida sa siis ikkagi tegelikult tunned?

Ühest küljest on mõistetav, et pisikeses Eestis on kõigil halb elada. Ressursse ja inimesi on vähe, seega ka kõige suurem rikkus, mida oleks üldse võimalik koguda, on maailma mastaapides pehmelt öeldes nadi. Pole midagi imestada, et ahnus ja tegelikud võimalused ei püsi tasakaalus. Alati on neid, kellele tundub, et neile on liiga tehtud: et neid ei tunnustata piisavalt, neile ei maksta piisavalt, et neist ei peeta piisavalt lugu. Inimlik.

Aga see kibestumine on efektiivselt ennast taastootev mehhanism. Ta leiab pidevalt uusi väljundeid: “Kui mulle pole antud, teen kõik nii, et teised ei saaks ka!” Tõmmatakse kasvõi punane joon maha:  siin pool on omad, teiselpool võõrad! Sugulasi ja tuttavaid on palju, kõigil on vaja ära elada. Huvide poolest seotud ringid üha tihenevad, muutuvad praktiliselt ligipääsmatuteks; ajapikku kaob ära igasugune reaalne side sise- ja välismaailma vahel. Mõnes mõttes on see hea - mõttevood tihenevad, tuleb asjakohast vastukaja, arenetakse koos ühes suunas. Teisest küljest jääb aga niimoodi suundi väga väheks, areng jääb üheplaaniliseks ja servadest on tajuda muutumist anonüümsema, amorfsema, “kõik mõtlevad nii” uskumise poole.

Mina ei ole kirjanik, ma olen ketser. Mulle üldse ei meeldi teha midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis on juba tehtud; mind ei huvita koolkonnad ega traditsioonid. Eelkõige olen uudishimulik inimene - tahan näha, kuidas näeb loomingus välja see, millest ei taheta rääkida. Ma ei tea, mis on häbi; ilmselgelt ei tunne ma seda piisavalt, et see tegutsemast takistaks. Ma ei tea tööd, mida ma ei suudaks teha, pole kunagi kohanud inimest, kellega ei tahaks suhelda ega tea ainsatki emotsiooni, mida tahaks kogemata jätta.  Elus on nii palju arenguvõimalusi. Milleks neist loobuda?

Nii kohutavalt hea on midagi ära teha.
See tunne, mis saabub siis, kui midagi saab valmis… See on nii määramatult parem aastatepikkuse passiivse kannatamise järelmõjudest.

mul on seljataga kujuteldamatu nädalavahetus…. paar päeva olen surnud, siis magan, siis räägin pikemalt.

filmi teen muidugi, dooh.

ilusate inimestega ilusas kohas koledat filmi. see sööb mu ajud ära lõpuks.

olen härg kaevus
sekeldan, vussin ja vaen
abi ei miskit