Birk Rohelend

veider tunne on
ma libastun järvejääl
uppumast hoidun

loen ja hämmastun aina enam sellest teemast, mis praegu kirgi kütab. alustuseks K-M Sinijärv, kes selle šokeeriva kirjaga üles astus, et valitsus, kel on praegu sada muud (peamiselt isiklikku) muret, peaks tahtma kuidagi kindlustada Eesti kirjanduse jätkusuutlikkust, mille kohta, nagu kõik väga hästi teavad, pole midagi head öelda. Või noh, küsige Kirjanike Liidult, kui tahate professionaalset arvamust - kõik, mida praegu kirjutatakse, on täielik saast. Seega - miks peaks tavakodanik tahtma kõiki neid saastakirjanikke ülal pidada (keda viimaste andmete järgi oli Eestis u 3000)?

või… kui nii, siis juba raha kõigile! fotograafid, maalikunstnikud, skulptorid, haute couture’i loojad… performance artistid, muusikud, graafikud ja absoluutselt kõik loominguliste ja siinses majanduslikus nishiolukorras ebaprofitaablite ametite esindajad  - nemad tahaksid ka raha! neil on samuti vaja elu- ja ravikindlustust, igakuiseid toetusi - sest te ei tule ju ometi ütlema, et nende kunst on vähem väärt, kui kirjandus? ajas vähem püsiv? kindlasti oleks neil õigus ka veel suurema suu ja valjema häälega karjuda, sest kirjandus on siiski oluliselt rohkem massikunst, kui kõik teised kunstiliigid. raamatupoodi marsib sisse igaüks, sest need on esindatud igas suuremas kaubanduskeskuses; aga tõesti - millal te käisite viimati kunstipoes? eriti praegusel, vaesel ajal, kus nende aknal ei helenda silt “allahindlus - 70%” ?

aga jah, tõesti muserdav ja murettekitav olukord on see, kui 3-4 aastaga saadakse valmis üks (!) romaan. see on pehmelt öeldes katastroofiline. okei, kindlasti on raamatuid ja kunstiteoseid, mis sellise ajakulu ära õigustavad (Sixtuse kabeli lagi näiteks), aga pehmelt öeldes on probleem sellest, et see peaks tooma sisse rängalt raha. lihtne kalkulatsioon ütleb mulle, et selleks, et neli aastat tööd ennast mulle ära tasuks, nii, et ma ei peaks rohkem midagi tegema, peaksin ma ühe raamatuga teenima vähemalt 720 000 krooni (+tm%).  hm… Okei, Mihklile tasus raamat ära. Harry Potteri esimene osa tasus ennast ära, Videvik samamoodi… Aga mida teha sel ajal, kui see raamat pole veel valmis? see raha peaks ju olema olemas, sellest tuleks elada iga päev sellesama kirjutamise aja jooksul. Eesti Vabariigis… tundub see praktiliselt ilmvõimatu.

ja jah, justnimelt praegusel ajal, oleme kõik sunnitud mõtlema,  miks on nii, et inimesed ei taha paljusid kirjastatavaid raamatuid osta. ja tunnistada endale, et 2008. aasta absoluutne hittkirjanik on Mihkel Raud. ja et siinkohal ei ole midagi kobiseda, sest numbrid räägivad enda eest. Mihkli-poiss nimelt vajutas valupunktile, tabas ära, mis see on, mille järele rahva hing kisendab.

…aga kui see isiklik uhkus ja kõrkus ja egoism juba nii kõrgele tõusevad, et nende  suure matva pilve tagant välja ei näe, ja kogu aeg on hinges ainult tunne - aga ma ju olen väärt seda, et mulle makstaks! niisama, minu olemasolu eest! - siis polegi muud, kui nälga surra või siiski korra troonilt maha tulla ja näidata üles mõistvust… sest kahjuks on küll nii, et sellise sapise vihakarje peale:  ”miks te, lollid, meie raamatuid ei osta?” ei lähe keegi enam poodi.

jumalik tunne
innustuda ideedest
ellu viia nad kõik

hingan sisse su sisemust
varjatud mõtteid
kõnnin sõnastamata ja tundmata teid
sinu enese poole
valguse keskmesse
kõiki keerukaid radu ja sillutet’ maid

tajun sfäärilist loomust
ja tumedaid plekke
ja heledaid, kiirgavaid alasid hooman
ujun mõtete sisse
ja maskide alla -
üha edasi sinus, jumalinime’, rooman

rullin ennast su seesmuses
väikeseks keraks
valu, hirmugi leevendan, seni kui saan
hinge maastikku kaardistan
künkaid ja vagusid
hiljem hääletult eemaldun tuttavast maast

sõbra sügavaist
pruunidest silmistki veel
rahulolu leian

kui oleksin staar
ilmtingimata läheks
paljalt lavale

lugedes enesetapjate luuletusi
tunnen ennast ära.
tunnen ära rõskuse, külmuse, valu;
tunnen julguse ära.

kas ka minu tee kord
viib nende juurde,
kelle järele igatsen?
kas ka minu tee kord
oma käega viib mulda?
selle järele igatsen

unes näen muinasjutte
lugusid vapratest võitlejaist, verest
näkineidudest, haldjaist ja merest…
muinasmaale ükskord
vaikselt libisen ära.

igas headuses
on piisake kurjustki
teisiti ei saa

igas kurjuses
on tükike hoolivust
nii ongi vaja

teadlikult hangin
endale nahavähi -
solaariumist saab!

avan silmad
avan silmad
avan silmad
leian end valgest koridorist,
milles põrkuvad valged pallid -
läbisegi, põimudes, üksteisega kohtudes,
rutjudes, taastudes, edasi hüpates
jäädavalt liikudes
lõpmatus hoos.

 
avan kõrvad
avan kõrvad
avan kõrvad
leian end suurest vaikusesfäärist
õrnu sosinaid hääletult taamale vaibub
kattudes, mattudes, kuhtudes kuhjub
hällitab, hellitab, eksitab
lõpmatult hajudes
vaikuse voos.

avan peod
avan põue
avan pea
tormlevalt mässav emotsioonide voog
minu endasse rebib, kaotab seinad ja laed
rabab mind, kallistab, ümbritseb, pühitseb,
ergastab, julgustab, innustab…
viimseni kiirates
hääbume koos.