enfant terrible
eilne ümbrikute avamine oli üpriski hirmuäratav sündmus, sest peale Purpurmusta Roberti ja minu ei olnud seal ühtegi autorit.
mõnes mõttes võib-olla oli see heagi, sest nii sülitati ausalt ja sõnu valimata välja kõik see sapp, mis meie kirjandusringkondi rõhub.
veendusin veel sügavamalt selles, et see on hea, et ma ei kuulu mitte kuskile. pole nimetatav, liigitatav, lükatav ühte patta. las ma siis olen tõesti parem võõras ja veider, pidetu ja sobimatu; aga ka kõige oma sarkasmi juures ei oleks ma kunagi võimeline selliseks kontsentreeritud sapiks.
tuleb välja, et mina ja mu nelikümmend kaasautorit, kes saatsid oma teosed sellele konkursile, ei oska üldse kirjutada. lood on hajusad, fragmentaarsed, hüplikud; keelekasutus on vilets, kindel kondikava puudub, süzheed püanditud ja lõpetamata. kujundeid pole, keeleline tundlikkus puudub ja vana hea eesti keel on risustatud ära anglitsismide ja kõige selle muuga.
üks korralik eestlane armastab oma surnuid. ta austab neid, kes on läinud, sest nad on läinud. ta armastab oma kuulsusrikast minevikku, mida kuldab uhkuse ja vapruse heroiline sära. kõiki, kes ta kõrval siin ja praegu elavad, on ta suurima naudinguga valmis surnuks tampima.
aga aeg ei seisa paigal. ajastu on teine. kui me toodaksime kaunist surnud kirjandust, võiksimegi kirjastada surnutele, sest pole kedagi, kes seda loeks. nüüd on hea romaan lühike romaan, sest paksu raamatut ei hakata kätte võtmagi. aeg on ainus asi, mille väärtus pole põrmugi devalveerunud.
praegune kirjandus kõiges oma juuretuses, elukogenematuses, hüplikkuses ja narratiivi lõpetamatuses on väga ehe elu peegeldus. ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle elu oleks veel tsentreeritud, kaunis, kujundlik, romantiline, ülev ja põhimõtteline. võib-olla ehk mina. ja ma pole sellega kuigi populaarne.
”Kes see birk rohelend on? Huvitav, kas see on üldse pärisnimi?” värskelt kõrvus ja tund aega hala kujundlikkuse ja esteetika puudumise üle ära kuulatud, oleksin tahtnud võtta “enesetapjad” ja sellega zhüriile vastu päid ja jalgu virutada. ja samamoodi kunagi lähitulevikus, kui “alex ja belle” välja tuleb ja avalikkus mu sopalaviiniga matab, seda liigutust korrata.
kes ütles, et Eestis ei kirjutata häid teoseid? kirjutatakse. päriselt ka. minge poodi, võtke suvaline raamat autorilt, kelle nime te esimest korda näete, ja veenduge selles.
Llihtsalt, et kui need, kes peaksid eest vedama kirjanduselu Eestis, teevad kõik, et sellesama kirjanduselu maine mutta trampida ja põrmuks pihustada, siis miks üldse peaks leiduma lolle, kes oma pead tulle pistavad?
PS. ülesanne väljendada võimalikult usutavalt ja tõetruult inimeste kõnelusi ja mõtteid ja jätta nendest välja inglise keel, on vastuolus iseenesega. milleks eitada tegelikkust? see, et see ei sobi kellegi ettekujutusega ideaalsest maailmast, ei tähenda, et on patt kirjutada sellest, missugune see on.
PS2. millal see nõuka-aja järelmõju ükskord ometi otsa saab?
PS3. mina isiklikult tunneksin sügavat häbi, ilmutades avalikult sellist võhiklikkust ja huvipuudust valdkonna vastu, mida ma esindan.
