ma vaatan
kuidas sa veeretad seda junni
üle oma lopsakate huulte
veereta, veereta!
oo, veereta seda junni
üle oma lopsakate huulte
naera kõlavalt
las see junn kukub
las ta kukub maha ja teeb: plärts!
las ta kukub ja rikub
kõikide saapad ära
veereta, veereta!
meil kõigil on oma narts
las me pühime selle pärast kokku ja viime ära koju.
härra Luule, kas te pole siis tundnud
seda painavat rahutuse tunnet
milles loobuda oleks nii raske
nii jääks valgusekiireta tunnel
kas te pole siis kunagi mõelnud
et sõnad on rohkem kui aine
et teod on tehtud ideedes
et halvav on tõeluse paine
härra Luule, kas te pole siis teadnud
ainult vahetevahel ma valetan
üsna pillavalt piserdan tõde
üha kindlamalt kalestun
kas teil tõesti ei ole kahju
kui mind solvates piinate surnuks
meelitades siis kutsute ellu
ja tallate hooletult põrmuks
ma tahaksin olla lind
ja lebada murul
tibukollased tiivad
välja väänatud maksimumini
liigesed ragisemas kapsleis
ma tahaksin olla lind
ja lebada murtuna murul
kõhus lennutunne veel
liblikatena hõljub
ninasõõrmeis tuul aina vihiseb
ma tahaksin olla lind
ja lebada suremas murul
lennuvõimetu,
ikka veel teadlik
et kord olin vaba
kui lind
ma nägin unes, et ma surin ära
ja ma ei läinudki taevasse
vaid hoopis kusagil mujal olin
ja seal mujal mind kogu aeg vaevas see
et sind polnud
olid kuskile läinud ära
ja sinust jäi järele ainult tühjus
ja selles tühjuses põlesid küünlad
helesiniste leekidega
ja ma vaatan neid küünlaid ja mõtlen
et ma polegi surnud ära
vahel mõtlen: tahaks surra
hullult kergem oleks nii
otsa saaksid kõik mu mured
põdema ei peaks ju siis
üldse surra ma ei tahaks
mingi terariista läbi
ennast puua küll ei tahaks
paljalt vannis oleks häbi
autoga ei sõidaks alla
kaljult mingi hinna eest!
mürki võtta ma ei tahaks -
õudne, kui sa kõrbed seest!
püstoliga maha lasta
võiks, kuid pole püstolit
süsihappegaasi hingaks -
pole gaasiahjugi
vahel mõtlen: tahaks surra,
aga liiga õudne on
palvetan, et sureks unes,
sinnani veel aega on
vahel, kui ma vaatan sinu pilte
ootamatult tabab mind su äng
meil vist juba pooldumisest saati
käib üksteise piinamise mäng
loed mu kirja, jätad vastamata
vastad, ignoreerin meelega
helistasid? mind ei olnud kodus
saadan sõnumeid kui musta auku ma
mäletad veel mind? sa pole ainus
kurat võtaks, sind ka mäletan
sulle meeldin? oled päris kaval
vahel seda kõike jälestan
saame kokku, meenutame olnut?
sina paned jalga kitsad teksased
enda omad kiirelt seljast rebin
ja sind nendega kord läbi peksan veel
küll see ajukeemia on ikka üks huvitav asi
kõrbed, sured ja haarad siis õlekõrrest
viskad minema katkised mõtted ja teod
lähed poodi ja shopled minestamiseni
mängi mulle oma kunsti
serveeri ennast viiluna
hõbekandikul end näita
las ma püksi piilun ka
oh, nii tore, et sa kumad
oi, mul meeldib, mis sa teed
näita end artistlikuna
keeda mulle ganjateed
teeme näitust tühjas hoones
las meid motiveerib hirm
mina ennast üles poon
ja sina peksa surnuks pirn
koos las kriiskame siis
kurguhääletoonidel
metafüüsiline sääsk
me verest paksuks joobki end
kolistame plekist kaasi
absindist turgutame end
ammutame sealt kuraasi
ja käib kõrgelt meie lend
vanaisa hommikmantlis
vanalt pärmitehaselt
kukutame ennast surnuks
väljume koos kehadest
sa ütled, et ma olen rumal?
vist tõesti, eks ma olen siis vait
sa ju tead, et sa oled mu jumal
ainult nõua, las ma kuuletun vaid
kui sulle ei meeldi mu nina
las ma viskan siis selle ära
kui sulle ei meeldi mu silmad
las ma kisun nad peast sinu pärast
ah sulle ei meeldi mu rinnad?
pole viga, ma võin panna ju teised!
on mu ülaselg kuidagi vimmas?
mind ka häirib see kumerus seistes
sinu rõõmuks selgroo rebin välja
ja siis leban su ees nagu tatt
näed, ma ju teen sulle nalja!
luba olla mul jalamatt!
kannan endaga kaasas
suurt kotitäit kive
kivid on erinevad
neil on ilusad nimed
ühel kirjas on “ahastus”
teisel “ohtlikud mõtted”
kolmas teadustab: “koledus!”
neljas: “alatud võtted”
veel seal kotis on “süütunne”
kõrval vedeleb “draamalembus”
kuskil sügaval “enesemüümine”
üsna pinna peal “surmaembus”
kannan alati kaasas
kotitäit depressiooni
selle kivine raskus
ikka rõhub mu sooni