Birk Rohelend

Jah, see on käes! Nüüd on see saabunud. Pärast Margus Karu rahakõlinal saabunud debüüti ja suurepärast turunduskampaaniat on üks lahti kõigile, kellel on vähegi müüvamat nägu ja tegu. Kollane meedia vajab uusi müüvaid nägusid, noored tegijad vajavad kajastust. Ja ideaalne sümbioos ongi sündinud.

Hiljuti sattusin vaatama ameerika muusikavideote TOP20. Noh, selline kummaline ettevõtmine, eks. Ma ei ole ligikaudu 10 aastat mingit huvi tundnud selle vastu, kuhu on populaar- ehk massimuusika omadega jõudnud. Ja seega asusin saadet vaatama huviga - mis sealt küll tuleb? Mis tuli, olid needsamad lood, mis kümme aastat tagasi - samad tüütud meloodiad ja mannetud taustatantsijad, suhkruses-kooreses kastmes. Aga tõeliselt šokeeriv oli minu jaoks see, et ma tundsin absoluutselt kõiki esitajaid: Lady Gaga, Beyonce, Christina Aguliera, Rihanna, Katy Perry, Justin Bieber ja nii edasi, kõik vanad-head kollase meedia lemmikud. Ehk siis, mis sealsamal hommikul ilmselgeks sai: muusika ei müü, müüb video, ja videot müüb see nägu, kes on kuulus. Tarbija jaoks on oluline tunda brände, sest see näitab, et sa oled “maailma asjadega kursis”. Ja muusiku jaoks on kõige tähtsam olla bränd - olgu siis tegu naisepeksu- või väidetava peenise skandaaliga. Tuntus müüb, absoluutselt.

Eks see saab ka siinpool lompi selgeks. Muus osas võime ju olla lääneriikidest aastakümnete võrra maas, aga turunduses astume täitsa ühte jalga. Nõia-Intsud ja Tõehetke-Lilitid kümblevad tähelepanus ja toidavad omakorda tarbijate suurimat vajadust - vajadust vahelduse järele.  Justin Bieberi piimavunts ajab neiukesed hulluks,  siinpool lahte tõotavad tähed sama saatust Chris Kalale, kui vaadata tema elu24 pildigalerii reitinguid. See, mida ja kas meie staarnäoomanikud üldse midagi teha oskavad, ei huvita kedagi. Tähtis on saada endale osake brändist - ikka selleks, et olla kursis, kuuluda, liikuda kaasa massihüsteeriaga.

Lollus on IN. See on uue aastatuhande kõige tugevam tendents. Tarkus ja haridus on luuseritele, nerdidele, wussidele: õige mees saadab keskkooli kus kurat ja hööritab lavalaudadel puusasid! Aga tõelised lambad kleebivad kodus monitoride ees  ja imetlevad: missugune sarm! Ja maksavad selle eest, maksavad neetult hästi. Hetkeseisuga on rasvaseim turundussektor 12-18-aastased tarbijad: need, keda raha päritolu ei huvita, kelle jaoks see kasvab sama hästi kui puu otsas, ja kes igasuguste gadgetite, sisult väärtusetute, aga sotsiaalselt ülioluliste tarbevahendite eest maksavad kasvõi hingehinda.

Ja nüüd kappab ka Eesti kirjandus sellel põllul. Kui ma varem arvasin, et peale Kenderit ja Kõusaart ei olegi nagu enam kuhugi langeda, siis olin ma täielik roosaprilliline optimist. On, kõvasti on. On võimalik langeda chriskalalusse - ise kirjutan, ise toimetan, ise annan välja- tasemele, mille tulemuseks on keeleliselt vigane ja sisult vaimuhaige  kontrollimatuid sõnavalinguid meenutav teos. Ja see, kuna sellest saab nähtavasti järgmine bestseller, ongi Eesti kirjanduse mõõdupuu. Meile kõigile tõmmatakse lähiajal selle kaikaga üle turja -  “Ah selline ongi see Eesti kirjandus! Ei mina seda saasta loe.”  Ja meil ei jää muud üle, kui seda lihtsalt suud maigutades tunnistada, sest vähestel, oi-kui-vähestel meist on kollase meedia potentsiaali. Aga Chrisil on, 8.7 palli jagu 10st. Seega, lähima paari aasta jooksul reorganiseerib ennast Eesti kirjanduse top ennast tõenäoliselt veel paremini ümber. Ja me ei kuule enam midagi Baturinist, Õnnepalust, Kunnasest - sest mis te arvate, mis on nende piltide reiting? Nende soengut, püksivärvli madalust, mütsinoka kaart arvestades? Häh? Kes NEEEED veel on?

Rong on läinud, sõbrad. Nüüd pole muud, kui tuleb Soome koristajaks minna.

Tänase mõttearetuse on inspireerinud vaene Jürgen, kes püüab endiselt Eesti rahvast “hukust” “päästa”, ja seda otse Kerberose lõugade vahel elik delfi lehekülgedel.

Kõige suurema küsimuse võiks püstitada nii: kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks? Ja otsida sellele vastust, arvestades, et tänase päeva diskussioonis on “kirjandus”, “kunst” ja ka “rahvus” juba paratamatult amortiseeruvad mõisted - väärtuslikult tugevalt seotud kasumlikkuse skaalaga.

Laiemalt vaadates - kas on midagi imesteldavat selles, et tänapäeva lapsed ei mõista Lutsu, Tammsaaret, Kreutzwaldi, hoidku veel rääkimast Ristikivist, Vetemaast, Krossist või suisa ennenägematult ülbelt viidates Kausile, Saadile, Saarele? See on paratamatu nähtus, mille on tinginud aeg. Nagu me lõpetame keskkooli teaduslike teadmistega aastas 1900, lõpetame seal ka oma kirjanduslike teadmistega. Ja siin ei ole midagi pahaks panna. Kas me süüdistame tuumafüüsikuid, et hei, me ei mõista isegi relatiivsusteooriat, ärge tehke teadust, see on mõttetu? Kas me süüdistame geneetikuid, et hei, see Mendel ajas soga, ärge jamage, tehke midagi normaalset? Informaatikuid, et mis hullu juttu te ajate, kuidas saab mingi kast sooritada tehteid? Täpselt sama on kirjandusega: on paratamatu, et ka see koosneb hierarhilisest teadmusahelast, ja ühel hetkel jääb kollektiivne vastuvõtuvõime sellest maha - tuleb teha isiklikke valikuid, sest pole aega ega energiat, et kõiki valdkondi sügavamalt  tundma õppida.

Jah, me kõik peame oskama lugeda, see on elementaarne. Samamoodi tuleks osata arvutada, aga kas programmeerimine on kõigile vajalik oskus? Täna veel mitte. Jõu õla loogilise arvestamisega oleks hea igapäevaselt toime tulla, aga kas peaks igaüks meist oskama ehitada raketti? Ja kirjandus - on ju selle parim osa just see, mis läheb edasi, areneb, otsib uusi võimalusi, kaugeneb baasist. Kas see on ebarahvuslik, kui inimesed eelistavad süvitsi teada hoopis spordist või lastekasvatusest või kolesteroolitasemest või Sharm-el-Sheikist võrdluses Dubaiga? Ei; see on inimlik. Hing on absoluutselt igas asjas, mida tehakse kirega, väga hästi võib kirglikult koristada! (ja ärge kujutage ette, et te üldse teate, mida koristamine tänapäeval tähendab või kuhu kosmosesse see valdkond on arenenud).

Ja midagi ei olekski ju katki, kui ei oleks seda nimetatud tingimust - väärtuse seotust kasumlikkusega. Mida väiksem on sihtrühm, seda kallim on toode. On üpriski selge, et ilma riigipoolse toetuseta on neetult kallis luua teost, mida tarbib 1000 (alla 1% elanikkonnast) inimest (keskmise romaani tiraazh) või hullem veel, 300 inimest (keskmise luulekogu tiraazh). Arvestades, et iga teose loomiseks kulub aeg ja energia - seda rohkem aega ja energiat, mida kvaliteetsem on see teos. Ja nii jõuame paramatauseni, et kes tahab hästi kirjutada, peab eelkõige ise investeerima.

Ja miks? Sest kirjandust ja kunsti ei ole meile vaja. Me ei sõltu nendest nagu me sõltusime kunagi floppy diskidest ja siis CDdest ja nüüd mälupulkadest; meil ei ole seda vaja nagu kõige uuemat pesupulbrit, mis eemaldab plekid ka jahedas vees, või nagu kõige uuemat pliidiplaati, mis katsudes ei põleta sõrmi, aga toidu keedab valmis. Ja ka sellest ei oleks midagi, kui meil oleks olemas aristokraatide kiht - oleks selliseid inimesi, kes ei peaks muretsema oma sissetuleku pärast, vaid võiksid rahus pühenduda kirjutamisele, maalimisele, installatsioonide tegemisele. Aga ühe väikse ja räsitud riigi puhul ei ole see midagi, mida saaks nõuda - olgu siis publikult või riigilt. Vaid ikka ja jälle jäävad alles kaks valikut: luua vabast ajast, ennast teisel moel finantseerides või kirjutada laia maailma - sinna, kus asub kasumlikkuse skaala teine ots; ja sellega ennast rahvuse mõõtmest lahti siduda. Kõik sõltub ju eesmärkidest, andestatagu macchiavellistile minus.

If there is anything I know something about,
it’s this dark, horrible feeling called love.

need sõnad ütles mulle eile üks ilus tütarlaps, kes oli tulnud vaatama meie Cabaret Interruptuse järjekordset osa, alapeakirjaga “Piinlik vahejuhtum”, kus Jan Kausi tekstidel esinesid Jan Kaus ise, Jürgen Rooste ja mina ning muusikalise poole eest (saksofonil, klaveril, kitarril, trompetitel, parmupillil jms) Siim Aimla ja Erki Pärnoja.

mis seal salata, ma armastan lava. see on justkui Birki loomulik keskkond, see aeg ja ruum ja atmosfäär, kuhu ma kuulun - neoonroosades sukkpükstes ja vaat et meetripikkuste sädelevate kunstripsmetega.

olen avastamas oma häält. vaimustav instrument, mida alles õpin käsitsema. hõbedane, õõnes, vahe, lõikav, penetreeriv. oo, sellega saab teha Asju. jaja. imbun läbi trumminahkade ja liuglen roosade varvastega ajukäärude vahel, kiigun käbinäärme küljes ja mudin teid süldiks.

ja… hmm. raske on jagada emotsiooni, mis alles pinna all pulbitseb, nime ja nägu omamata. oli hea, kohutavalt hea oli. Jan ja Jürgen, mu poisid, mu karused, takused, südamlikud, soojad, hingelised, armastavad, loovad poisid - teiega on jumalik! olen austatud, meelitatud, kõditatud ja ülestõstetud, selleks kosmiliseks tunnikeseks laval olen tõeliselt tagasi kutsutud ellu, sajaprotsendiliselt: see ei ole illusioon, see ongi

the real Birk.  

ja väga hea tunne on teha midagi, mis kellelegi korda läheb - kedagi rõõmustab, vaimustab ja inspireerib. needsamad pealkirja sõnad ütleksin mina edasi poisile pildil - kõigi nende hüsteeriliste neljateistaastatse tüdrukute kõrval näides kui lummutis kosmosest… vana ja väsinud, näinud ja kulunud, kulutatud ja vaevatud, endiselt üdini kirgastudes ilust ja energiast.
on kõige parem, et meie ümber on inimesi.

PS. See on Bill Kaulitz ja ”Durch den Monsun” on mu lemmiklaul läbi aegade. Ta kirjutas selle 14-aastaselt.

Käisin eile “Püha Tõnu kiusamist” vaatamas ja kohe tundsin, et tahan sellest rääkida. Et kui vastata sellele kõige nõmedamale küsimusele: “Missugused kunstiteosed on sind viimasel ajal kõnetanud?” siis jah, JAH! Veiko Õunpuu kõnetas mind.

Kõigepealt - Õunpuu on eelkõige visuaalne geenius. Ideaalsed kadreeringud, mis mängivad musta skaalal sellisel ulatusel, kus must ei tundu enam must, vaid näiteks roheline. Või kuldne. Lo-fi võtmes kvaliteetfilmi toota tundub täieliku hullumeelsusena, aga see töötab just tänu sellele, et selline mürarohke, purune, kõige halvemale amatöörfilmile ohtlikult lähedale astuv visuaalne tehnika on iseeneses parim iroonia tarbimiskultuuri särava, kliinilise, värvilise pildi vastu. Vastandamine ja kontrastidega töötamine on selles teoses režissööri lemmiktehnika. Igas episoodis olid omavahel paaritatud karikeeritud tüpaažid:  tumedavereline femme fatale vs kartulikoorene eesti mees, laisa hiiglase tüüpi politseinik vs pisike käbe ametivend, lakutud kupeldaja-Willy vs tema brutaalne paariline, energiline kurjusekäsilane Krahv vs täiuslikku õõvruumi kehastav Meister. 
Teiseks - heli ja montaaz. Mulle meeldis see eklektika, kuidas stseenid olid tükkideks raiutud nagu need ärahakitud käed seal metsa all. Lihtsalt vaimustav oli see üleminek paisuvalt müralt ja tihedalt pildilt sellele valusale valgele numereeritud kaadrile, mis signeeris järjekordse episoodi algust. Osa karaktereid omandas oma tegeliku mõõtme just tänu oma hääletämbrile (Meister, Nadežda). Ainult et oli ka kohti, mille tehnilise külje pealt jäi segaseks, kas selline fragmentaarsus peaks katma kogu filmi, või on kohati lihtsalt ebaühtlase montaaži küsimus. Esimesel juhul oleks pidanud selle tehnikaga veel rohkem üle vindi minema, teisel puhul tõmbama tagasi, et üleminekud episoodide vahel oleksid olnud maksimaalselt teravad.

Mis oli kogu teose kõige nõrgem koht - ja ai-ai, sellest oli kahju!- oli peategelase Tõnu karakter. See nimelt puudus. Ehk oli häda selles, et Taavi Eelmaa ei olnud kõige õigem valik sellesse rolli. Vägisi tundus, et nt  kasvõi kõrvalosa täitev Hendrik Toompere jr oleks paremini sobinud - et läbi suurema neutraalsuse ja pehmuse ja ehk isegi jõuetusegi oleks olnud peategelast inimesena kergem tajuda. Hetkel jäi Tõnu ise kõige lahtisemaks, tuimemaks, “selleks tehasedirektoriks”, kel justkui puudus igasugune inimlik mõõde (kes ei märganud isegi protestida, kui ta kuskile kahtlasse keldrisse ülekuulamisele lohistatakse, vaid pungitas ainult silmi nagu kala kuival). Teine põhjus oli see, et tal justkui polnudki midagi öelda. Tõnu ise oli auditoorium, nagu tainas, kellesse ülejäänud karakterid oma lohukesi vajutasid, kellele nad esitasid oma statemente, ja Tõnu rolliks oli olla käsn, kes kogu selle info endasse imeb ja siis jälle kusagil nukralt seistes jõllitab (ega tekita vähimatki tunnet, et mida ta, kurask, küll parasjagu mõelda võiks). Kohati mõjus see isegi harmooniat lõhkuvana, häirivana - nt kui ta koolipoisilikult karjub Nadeždale “Ma armastan sind”!, siis mõjub see täiesti ebakohaselt, häirivalt, ilusat lummavgrotsekset sümfooniat prääksupillina lõhestavalt, ja sellest ei hakka hea, vaid on lihtsalt natuke… lame. Sedasama va piinlikkustunnet, mis kindlasti on iga eestlasest kinovaataja salajane kompleks, tekitas ka kohatine proportsioneerituse ja komponeerituse ebaühtlus ja ülekarikeerimine, mis ei mõjunud enam naljakalt ega kurvalt, vaid tekitas lihtsalt ükskõiksust. Ühes kohas oli näiteks stseen, kus peategelane jõllitab tühjal pilgul peeglisse, samal ajal kui ta naine sõbraga õues suudleb - seda stseeni oleme küll kardetavasti sajas erinevas filmis sada korda näinud ega igatse seda taas näha.  Või kas peaks siin nägema parafraseeringut Hollywoodile? See hakklava-keldriteema oli ju ilmselgelt B-kategooria õudusfilmide kuldvaramust (”Hostel”) maha võetud.  Ja see Jaapani õudusfilmi-diskursus, kasvõi Nadežda tumedapäises-aukussilmses, kaelaväänutavas olekus, see küll tekitas sooja äratundmise, aga mõjus nagu režissööri isiklik-intiimne ääremärkus, mis on kogemata kombel sisse jäänud, kuigi poleks tohtinud.

Kokkuvõtvalt - see teos oli justkui lõunasöök kolm tundi peale ärasöömist Narratoloogia oli õhuke, see oli vaid kattevari, mille alla tegelik sisu oli hõredate niitidega traageldatud. Eelkõige oli see teos ulatuslik, äärmiselt sotsiaalkriitiline kollaaž praeguse ühiskonna tuhandest valupunktist: inimhinge müüdavusest ja kannatuste odavusest, alkoholismist, petmisest, salatsemisest, näivusest, võimu-, asjade- ja rahaihast, armastuse juhuslikkusest ja absoluutse viletsuse grandioossest võidukäigust hingetühjuse üle. Samuti oli antud sisule ennekogematu kultuuriline mõõde - tõlkimata vene keel (jah, tegelikult sain aru, kuigi olen juba see noorem põlvkond, kes enam seda ei mõista), prantsuse, saksa ja inglise keel, kõik see kultuuride paabel ühes supikatlas, mis kees tegelikult kultuurilise kandepinna mõttes väga isuäratavaks hautiseks. Väga hästi töötasid kõik ootamatuse- ja karikeerituse elemendid (eriti see koht, kus kokkutulnud rikkurid peidavad silmad pihkude varju, et mitte vaadata asotsiaali “kui me teda ei vaata, siis äkki ta läheb ise minema!”), kõik need otsesed ja peidetud vihjed teistele suurte sotsiaalsete taustsüsteemidega teostele (Onu Vanja, Dante “Jumalik komöödia”, vana testament, Jaapani filmikunsti stilistika ja tähendusmustrid, Goethe, Nietsche, Moulin Rouge) ja see jumalik küllus, see pillutatus, hakitus, ülerõhutatus, absurdsus ja kohatine painav venivus, kus tuli neetud suure pühendumusega järgida režissööri petlikult järje kaotanud, tuima ja halli uitmõtet, mis lihtsalt kiusas vaatajat, tehes talle vaatamise võimalikult ebameeldivaks ja raskesti seeditavaks Kõik see metatasandilisus, kus lugu on tegelikult hoopis mulje miljonist erinevast juba jutustatud loost, see töötas suurepäraselt, lihtsalt vaimustavalt, ja üle pika aja tundsin siirast rõõmu, et Eestis, ja kardetavasti ka maailmas, on üks inimene saanud võimaluse teha midagi sellist, mille kohta 95 inimest sajast deklareerib “Haige hobuse unenägu!” ja ülejäänud 5 saavad ühe elu suurimatest elamustest. ja meeldis, ausõna, südamest meeldis see, et Veiko Õunpuu on astunud sellise suure ja pika ja üsna surmapõlgurliku sammu edasi - sinnapoole, kus puhas kunst kõigest müümisest ja turundusest hoolimata ja sellele vastukaaluks ikka veel edasi elab. 
“Püha Tõnu kiusamine” on homne film, mis tuleks ilmtingimata täna ära vaadata.

Kujutle: Haigla. Külm. Meeletud rahvamassid. Hiiglaslikud valged bännerid Lauri Tuuliku esikaanemotiividega kõrgustest alla rippumas. Imehea muusika. Ja kaunid naised napis riietuses keset kogu seda möllu , kes mind - oh, kui piinavalt aeglaselt! - lahti riietasid. Jaa, me tegime selle tõepoolest ära.

Noh, ei saa salata, et mulle endale meeldis väga. Meeldisid lavaesised (”mis, selline pervar ongi või?”) ja lavatagused (”Kurat, poisid, ma hakkan heteroks!”) kommentaarid. Sõnadest olevat olnud raske aru saada, aga eksole, see, mis PAISTIS, oligi ju palju tähtsam Kes olid kohal, said loodetavasti elamuse, ja see oligi eesmärk. Et ma teile meelde jääksin. Haa!

HRR!-i laiv oli eriti hea, rääkimata Chunginist & poistest: noh, ma ju lihtsalt ARMASTAN neid. löööööööve! Kinkisin Chunginile raamatu, ta lubas arvustuse kirjutada - jah, kaheksas taevas, siit ma tulen, maa peal ei ole enam võimalik kõrgemale tõusta! : ) j’adore… üldiselt on kriminaalne, et leidub nii ilusaid, tarku ja andekaid poisse. Pool Tartut ja terve Telliskivi Loomelinnak on neid täis.

Aga noh, kes teadmata (aga loodetavasti mõjuval!) põhjusel kohal olla ei saanud, siis võtke teadmiseks, et alates novebrikuust võib mind kohata Cabaret Rhizome’i laval Cabaret Interruptuse raames, kus mina, Jürgen Rooste, Martin Sookael ja Siim Aimla teeme luule- ja jazzuimprot. Mina, teadagi, olen see femme fatale.

Kallistan kõiki, kes minuga kaasa rõõmustavad!

Mind ajab alati muigama,  kui ma kuulen kedagi ütlemas, et Eestis ei tehta head muusikat. tegelikult on ainus, mida siin piisavalt ei tehta, heast muusikast kirjutamine. Sest meil siin on kõike - elavaid klassikuid ja surematuid legende, dubist popini, indiest rockini, eletroonilisest süvahullusest orgaanilise melodroomini.

Olen viimase kahe päevaga saanud kolme plaadi õnnelikuks omanikuks. Nendeks on Popidioti “Antenna on love”, Stella “meie oma pisikene mozard” ja Andres Lõo “Sceletons on rock”. Kui esimese kahe puhul on tegu mulle juba ammu silma-kõrva hakanud bändidega, siis kolmas on äärmiselt põnev avastus (kummardus rada7-le).
Need kolm albumit on täiesti võrreldamatud ja kooskirjeldatavad ainult tänu minu muusikamaitsele (mis on täpselt sama defineerimatu kui kõik mu muud eelistused).

Popidiot võlub  süntesaatorihelide täiusliku kooskõlaga, elustades kauneimad lapsepõlvemälestused Modern Talkingust, Sigue Sigue’st ja Pet Shop Boysist, ainult läbi mõnusa huumoriprisma ja fantastilise, meeldekleepuva lüürika. Kes ütles, et filosoofia peab olema puine, kole ja raskestitarbitav? See võib tulla just sellises, ennast pool-tähelepandamatult, valutult ajjutikkivas vormis. “I don’t believe in Karma, he believes in me” on suurepärane algus plaadile, mille pehme-mänguline helikõla kannab intrigeerivat sõnumit (las igaüks dešifreerib selle lõplikult ise). Täiesti ületamatult meeldesüübiv laul on “Maggot roll”. See on tõsi, nagu selles sulnult  lauldakse - “all alone you start to sing that along“, yeah, baby, I do! Täna juba tuhandendat korda. Ja noh, you can’t beat selliseid lõpusõnu nagu “step up for the one you love - it’s you and me! Time is just a flash” oh… jah. Hällitav, uinutav, lootustandev, tohutult magusvalusalt hendrikutmeeldetuletav (muide, me õppisime koos mingil geenitehnoloogiakursusel. Temast sai teadlane, minust maniakk. who would have guessed :P) plaat.  “It is your beauty, that keeps us alive”, Hendrik ( ja teised ilusad ja targad poisid). It truly does.

Stella… Kes on kunagi Lotte Jürjendali laval näinud, on kindlasti samamoodi esimesest pilgust surmani armunud, nagu ma ise. Need ererohelised juuksed, kulmudeni ulatuvad ripsmed, eoonidepikkused jumalikud jalad ja hääl, mida ei saa unustada… Hingekriipiv, silmamunadel liuglev, luidläbistav; meeldejääv, meelest läbipõletav, roheka alieni-happena südamesse Stella-kujulist auku söövitav hääl. Uinutav, ergastav, üle-serva-lükkav. Kriipivad rifid, hüsteeriasse kalduvad kordused, Kraftwerk meets Jean Michel Jarre , space meets folklore meets electro meets the 80s... Kõige rohkem armastan ma Lotte-keelseid laule, milles ta on ületamatu.  Ta räägib meiega kosmilises universaalses keeles, vastukaaluna kõigele olemasolevale ja heakskiidetule. Minu vaieldamatu lemmiklugu on “first kiss”, soovitan kuulata.

Ja lõpuks, aga mitte viimaks, Andrese plaat. Rada7-st jäi meelde, et tegu on hirmule viitava teosega, aga minul seda assotsiatsiooni ei tekkinud. Või siis lihtsalt ei tekita õõv minus ilmtingimata hirmu. Albumil voogavad õõnsad, mehhaanilis-sünteetilised maastikud, läbi paralüseeriva rütmi ajupehmendavad, vastuvaidlematult surudes tugitoolipõhja meeletu veenmisjõu läbi. Lõos on midagi davidbowielikku - seesama ultraseksapiil, käsitlematu void; omanäoline sakraalsus, organiseeritud kaos, müra allutamine jäikadele reeglitele. Enim meeldis “Unruly bird”, mis oma mehhaaniliste südametuksetega kummalisel kombel assotsieerus mu viimase aja lemmikfilmiga (jaa, ma ei saa endiselt Sam Worthingtonist üle!).

Lõpetuseks tahan ära märkida, et väga mõnus oli see, et kõik plaadid tulid pappümbristes, seega säästeti mind vastikute plastkarpide äraviskamiseks ja tehti loodus jälle killukese võrra õnnelikumaks. Ja minul on nüüd jälle tükk aega materjali, millega sõidutatavaid segadusse ajada - mu lemmikobi, nagu kõik teavad : )

Käisin eile Tartus, oma vaieldamatus lemmiklinnas - akadeemilisuse, vaimsuse, rahuarmastuse  ja tähelepanelikkuse sünonüümlinnas, kus möödusid minu elu kõige ilusamad aastad ja kuhu ma loodan kunagi tagasi jõuda - nagu vana, väsinud sõdalane, üht jalga enese järel vedades liibata tagasi koju pärast lõputuid lahinguid. Sest… Tartu on minu armastus. Seal voolab aeg omasoodu - siugleb tillukesi pööriseid puistates mööda munakivisillutist, tantsib purskkaevu serval ja tinistab Suudlevates Tudengites tassikest cappuccinot. Naeratab uljalt kuklasselükatud kaabudega poiste suunurkades ja keerutab tüdrukute lendlevate kleitide vahulisi servi, paitab lapsevankrites magavate beebide ripsmeid ja kõditav hulkuvaid koeri kõrvade tagant. Tartus… hukutasin ma kord oma hinge. See hulgub endisel kusagil Toomemäel, õitsevate põõsaste ja süngete kivimüüride vahel.
- - -
Uues Nooruse galeriis kaitsti eile mitmeid Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetajate töid: stilettokujulist erepunast tugitooli, hiiglaslikku pannood, mis kujutas endast kummardust Andy Warholile ja Hollywoodi tõelistele, esimestele staaridele. Lisaks sellele veel palju omapäraseid, huvitavaid teoseid, nende hulgas viimasena Martini illustratsiooniline tervikteos meie ühises, kuldses raamatus.

Ma pean tunnistama, et ma armastan inimesi, kes oskavad midagi teha (sellest ka see armastuse puudumine nende vastu, kes midagi teha ei taha ega oska). Ma armastan seda, kui keegi suudab oma kätega luua, ja luua hästi - luua tervikuna. Sest see terviklikkus ongi tegelikult igasuguse kunsti pärisosa. Mitte miski ei “tööta”, kui sellest ei jää keelele sellist konkreetset, eristuvat, summaarset järelmaitset, olgu see siis magus või terav või öökimaajavalt ebameeldiv. Aga kõige kurvem on see, kui tarbitud elamusest ei jää keelele midagi peale ääretu tühjusetundega täitva küsimuse: “miks?”
Noh, Martini puhul sellist küsimust tekkida ei saa. Mulle meeldis see termin “hooletu elegants”, millega retsensent tema stiili nimetas. Just see see ongi - frivoolne, bravuurne, grandioos-maniakaalne küllus, millega tema nõtke, habras joon üle lehtede kulgeb, kandes edasi ja laiendades, rõhutades ja täpsustades sedasama ideed, mida mina seal sõnadesse olen kängitsenud. Meie kaks laulame sedasama hukutavat sümfooniat - ülistuslaulu kõrkusele, uhkusele, vaprusele, hingelõhestavale kirele… surmapõlgurlikule viskumisele ühiskondlike nugade otsa. Me laulame armastusest, me laulame meeleheitest ja lootusest ja surmast; me laulame kaastundest ja hukkamõistust ja sünge kindlameelsusega surmaminekust.

Võitlen, järelikult olen olemas…

Käisin laupäeval vaatamas filmi “Terminaator: Lunastus”, ja olin ühteaegu hämmelduses ja masenduses. Hämmelduses, et hoolimata mäekõrgustest eelarvamustest oli tegu fantastiliselt hea filmiga ja masenduses, et siinpool suurt lompi ei küüni enamus kultuurseid üllitisi isegi välismaise ”labase actioni” tasemeni.

Kõigepealt - laitmatu tehniline pool. Kes ütles, et action peab olema kole? Ei peagi. Õnneks on kunstnikud sellest samuti aru saanud. “Terminaator” oli üks ilusamaid filme, mida ma olen viimasel ajal näinud. Fantastilise rohekashallika, ruumilist mõõdet lisava valgustuse, pisimateisse detailidesse küündiva juuspeene viimistluse ja hoolikalt valitud näitlejatega, kes panid vaatajate valuläve proovile.
Teiseks, imelised kadreeringud. Operaatoritöö on täiuslik siis, kui filmi iga kaadri võiks printida välja ja riputada seinale. Selle filmi puhul seda võib.
Kolmandaks, tempo. Tempo, tempo, tempo, see kõigi loovisikute kirstunael, mille käes hävineb lõputul hulgal teoseid. Kui pinget ei hoita, kaob tähelepanu ära; kui tähelepanu kaob ära, kaob vaataja. Me oleme võimelised vaatama ainult energeetiliselt laetud teoseid, kus iga sekund on täidetud infoga, mis hoiab me meeled kütkes. Siin hoiab.

Ja eelkõige sisu. Väga head on sellised filmid, kus ei jookse piiri hea ja halva vahelt. Sõda on üks kõige ilmsemaid näiteid sellisest olukorrast - kõik on halvad. Kõik tapavad, purustavad, saboteerivad ja üritavad iga hinnaga ellu jääda. Ometi suudavad isegi sellises olukorras mõned inimesed jääda inimeseks.
Viimasel ajal on mul tekkinud tunne, et kõige paremad filmid ja raamatud räägivad armastusest. Nagu siingi - armastusest oma kodu, armastusest inimeste, armastusest elu vastu. Ja hullumeelsest, pimedast usust, et ühel heal päeval on vabadus siiski veel võimalik. Seda siin, kõrvetatud, sodi alla mattunud, üheksainsaks suureks sõjatandriks muutunud planeedil, kus iga samm võib tuua surma; nälginud, muserdatud ja meeleheitel inimeste kõrval, kes on kaotanud kõik peale lootuse.

Muidugi olen ma romantik. Aga vahel ma siiski mõtlen, mis saaks siis, kui tegelikult oleks olemas veel mõni selline inimene, kes päriselt ohverdaks kõik selle nimel, et teisi päästa. Kasvõi üksainuke selline inimene? Kes ei muretseks ainult oma naha, oma ninaesise, oma mina upitamise pärast. Kes raatsiks anda oma südame, rääkimata sõrmest…

Hirmutav, et selleks, et mäletada, et on olemas selline asi nagu hoolimine, tuleb vaadata ulme-actionfilmi, mille peategelaseks on masin.

Hiljuti kurtis üks sõber mulle, et tal on depressioon. Et tegutsemisisu on kadunud ja tööl on raske motivastiooni leida. Põhjendus oli tema arvates ilmselge: “Aga ma olen ju realist - kõik ongi kogu aeg s***sti.”

Ma olen oma elus kohanud kahte tüüpi inimesi - neid, kes on “meeldivad”, ja neid, kes pole seda mitte. “Meeldivad” inimesed on jõukal järjel, nad on hoolitsetud ja viimaste trendide järgi riides. Nende särava naeratuse taga on enesekindlus ja pikaajaline edukus, nad ei muretse liigselt oma tuleviku, laste ega raha pärast.
Ja siis on need teised inimesed. Mõned torkavad kaugelt silma oma ebakonventsionaalsuse, loodusele liiga tegevate meigi- ja soenguvalikute ja kohatu käitumisega. Teised ei torkagi silma, aga lähemal suhtlemisel avastad: issver, missugune sisemaailm! Missugused veidrad hobid, mõtted, eelistused ja arusaamad! Just niisugused, mille kohta öeldakse kõnekeeli “ebanormaalne”.
Mis mulle nende teiste juures meeldib, on see, et nad on alati uuenduslikud. Selliste inimeste suust võib kuulda kõige pöörasemaid ideid, kõige hullumeelsemaid fantaasiaid ja lennukamaid plaane. Neil on alati sada imelikku asja käsil ja sageli ei ole neil kõige udusematki aimu, kuhu nad oma  projektidega välja jõuavad. Ometi ei takista see neid tegutsemast.
“Meeldivate” inimeste suust selliseid asju ei kuule. Nemad naeratavad viisakalt ja ütlevad: “Milleks riskida? Kõik on juba varem ära tehtud. Me oleme kõike näinud ja teame, kuidas asjad on.” Nad liiguvad stabiilselt ja kindlalt oma valitud trajektooril, omandavad kasulikke tõdesid ja jõuavad alati seatud eesmärgile.
Aga tegelikkuses on mõlemad pooled vajalikud. Kui meil poleks raskel ajal uuenduslikke ideid, ei suudaks me muutuvates tingimustes ellu jääda. Ja täpselt samamoodi on kindel see, et kuni meil on ainult ideed, sureme ikkagi välja, kuni pole neid inimesi, kellest oleks ideede elluviijaid - neid inimesi, kes oma parimatele kogemustele ja teadmistele toetudes langetavad otsuseid, missuguseid ideed tuleb käiku lasta ja millised võivad veel oma aega oodata. Iga aeg püstitab omi väljakutseid. Alati on neid, kes liiguvad tõusulainel ja ka neid, kes sellele kuidagi järele ei jõua. Aga nagu praegune aeg väga hästi on tõestanud, on mõlemaid vaja: kui me kõik üritame iga hinna eest (endale, teistele, Euroopale) meeldida, lõpeb see suure majandusliku kollapsiga.

Realism on alati selline, nagu me ise tahame, et see oleks. Paar aastat tagasi tegi hüpoteetiline raha ja igavesti kasvav majandus meid kõiki õnnelikuks ja lootusrikkaks, nii et üsna muretult said soetatud korterid ja autod. Nüüd teeb täpselt seesama hüpoteetiline raha meiega vastupidise triki - kuna me eeldame, et see järjest väheneb, väheneb ka meie tarbimine ja me tõepoolest vaesume üha enam. Aga tegelikult leidub ka praegusel ajal neid, kellel läheb väga hästi. Tuttav ehitusettevõtja jättis senise äri maha ja hakkas jahu ümber pakkima: kuna inimesed püüavad nüüd säästlikumalt läbi ajada, küpsetavad paljud oma leiva ise. Teisel tuttaval edeneb väga kenasti tomati-ja kurgitaimede kasvandus: jällegi, kuna inimesed on otsustanud säästa, kasvatavad nad nüüd oma tomatid-kurgid ise suureks. 
Tegelikult on igal inimesel alati kaks valikut: kas lasta end suurel mahasurumise-teerullil laiaks litsuda või otsida uusi teid.