Birk Rohelend

hea küll
tunnistan üles
et jäin kinni
kusagile sinna su põsesarna ja suunurga vahele
sellele õhukesele pehmele joonele
edasi-tagasi kõndima
nagu maniakk
sügishulluses

kas sa tunned mu tuhandeid jalajälgi oma põsel?

võib-olla
päriselt juhtus nii
et ühe tillukese hetke jooksul
vajusin ma läbi põse su sisse ja sinustusin üleni
sulandusin su mõteteks ja tunneteks
püherdasin su ajus
armatsesin seal
valimatult

ja jätsin su hinge miljonid isepaljunevad tundealged

terve lapsepõlve aja
kujutasin ette
et olen päkapikk
tippisin kodus vaid kikivarvul
peitusin paksude prilliklaaside,
küüraka selja,
liigsuurte saabaste varju
ja rääkisin arusaamatus keeles

õhtuti lugesin
ütlematajätmiste salakirju
istudes punasel linoleumil köögilaua all
suurte väsinud varvaste kõrval
ma tõmbasin ennast nii tillukeseks kokku kui suutsin
ja kujutlesin, kuidas ma ükskord
meisterdan paremat
paksematest munakoortest
tulevikku

ma tahaksin juua dooleyst
ja jalutada sinuga külmas vanalinnas
ja suitsetada ja rääkida õnnetust armastusest
ja haarata sul õlast kinni
ja vaadata sulle suurte suurte silmadega otsa
ja öelda: onju!?
ja lohistada sind kättpidi enda järel
kõige masendavamasse kultuuribaari
ja juua seal sinuga teed
nagu oleksin ilusaim naine maailmas
ja sina oleksid minuga

need teised minusugused inimesed
kusagil seal väljas
on juba surnud või istuvad vangis
ehk keerutavad mõtlikult
žiletiteri higises peos
saagides mõttes veene
ikka ja jälle ja ikka ja jälle
sest see tundub ainus mõttekas teguviis

jah just need inimesed
koduvägivallaohvrid ja kaassõltlased
töönarkomaanid
suurte ideedega naivistid
häbitud unistajad ja lootjad
ähvardajad ja ründajad
mässajad, enesevihkajad
vägistatud ja pekstud
maailma suurimad
humanistid

jah aga mis on need inimesed väärt
need minusugused inimesed
destruktsioonist pimestet lambad
need huntide lemmikloomad
kes pea ees tormavad appi ka siis
kui see on ilmselge lõks
sest neil ei ole midagi kaotada
ei ei mul ei ole midagi kaotada

i’ve been dead since i was born

mina olengi jõuluvana
mul on kotitäis küpsiseid alati kaasas
ja pandlaga lakkvöö vahel on piits
võrksukkades jalad iga joodiku tarvis
kaenlaaugu seest nõrgub soe rahalõhnane piisk
päris-naisele mul juba imetlust jagub
päris-mehele varuks mõni seksikas fakt
ja kõige selle juures ei puudu mul takt
oh ei, mis te nüüd!
vaid mu suures ja roosas, kapronist kotis
on iga ahvi jaoks oma peegel
iga kärnase konna jaoks jagub üks kõrv
ja iga liiguljalt kepsutav lammas kord minu käest saab
omaenese mihklipäeva

hei, mihkel
mul on sulle üks lambapäev

saatke saatke saatke mulle
oma igaastased soovid, uned ja kaebused
lootused, mured ja seedimisvaevused
salaplaanid ja avalik peidetud huvi
oma libedad palved ja võõraviha
oma kibedad salved ja võõraiha
watch out believers
here i come

sa jooksid ennast puruks
vastu art deco kaljusid
uppusid chanel no 5 sadamakai juures
ja kuivasid lõhki sharm el sheiki valges liivas
või oli see dubai
poosid end põhjalikult läikivmusta kristallühtri ketiga
ja su värelev-janunev, ablas kunstnikuhing
kuivas rabedaks kliinäkileivaliistuks
Vogue’ lehtede vahel

kallis
elu on nii kuradi lühike
sa raiskad selle ära sinna hõbedase servaga tuhatoosi
ei ei christian loboutini kingad ei ole seda väärt
pole see bentley iste midagi nii palju pehmem
ja kõik need loomulikuna näivad ebaloomulikkused
maitsevad su huultel kui
mälestus saapaviksist

siis, kui saabub murdumise hetk

Pic: lelouch lampare by Commander Tai

jah aga millesse ma siis ikkagi usun
kui elu on just selline nagu ta on
kogu aeg ühesugune
kõikidel rinnetel
töö-töö-töö-töö
öö-öö-öö-öö
söök
köök
ja öök

ma olen kogu aeg üksi
alati kahtlev
külmetav
arg

aga kusagil seal väljas oled sina

ise olengi sisepõlemismootor
ise olen idee, olen algus ja lõpp
olen võilill, mis pressinud asfaldist läbi
ja olen see mudasse kaevunud kopp
olen ühiselt võnkuvad hallitusseened
ja poolekslööduna kahena roomav uss
olen tuulehoog, visates sneprisse ukse
olen värin su käes, milles kohvitass

seest publitsev, väljast aurav ja libe
armastav, vihkav ja naeruvääristav
elulepuhuv, laastav ja alalhoiustav
kaasatundev,
irvitav lõpmatukurb

peale veeuputust seisame
mina ja prussakad
12.03.2008

kondine
nurklik
silmad kui siirupist
mürgine
salalik
saladuslik
nahk justkui pärgament
veresooned kui võrgustik
pehmete lokkide raami sees kolp
tungimas esile
nahatult
vahetult
luustikku koormamas
lihased
vihased
kehale maalitud
salatud
alastus
niipalju naine, et ülimalt mees
sigarisuitsust
imbunud läbi
saledad sõrmed -
elumissioon
tallele panna kõik see, mis on hetkes
klaaskapis peibutav
emotsioonide kollektsioon…
igavlev
ihalev
surmani tüdinud
vananev
enesekaotaja

15.04.2008

jeesus ei armasta mind enam
varem ju armastas
lasi silmavalgetel särada
söötis rammusa, mesise mannaga
pani palged õhkama veest
toetas tagant ja tõmbas eest
pani sinise taeva pea kohale
linnud puudele, kalad järve ja
ämblikud võrkudesse
ja ma ei olnud kunagi üksi

jah jah jeesus ei armasta mind enam
nüüd mannal on manna maitse
vein voolab kurgust alla kui vesi
ja silmaroosad on alati roosad
mu surnud on ikka veel surnud
ja mu mädapaisetest aina voolab
rohelist tulnukalima
kõikide valgete särkide peale
ja ma ei häbene seda
sest jeesus ei armasta mind enam
kunagi