Just nii see ongi! Näitekirjanike hord saab ka sel sügisel värsket lisa. Kandideerimine käib, haarake suled pihku ja saatke avaldus! Vaata siia: http://drakadeemia.ee/?page_id=216
Lugesin hiljuti Agatha Christie autobiograafiat, uskmatuse, imetluse ja muidugi kadedusega. Aastad 1890-1976 on ilmselt üks huvitavamaid, rikkamaid aegu maailma ajaloos. Kaks maailmasõda, ühiskondlike kommete kardinaalsed muutused, tehnika areng, mida sai silmaga vaadata. Elektri tulek, raadiote tulek, televiisorite tulek; hobukaarikute vahetumine maailma esimeste autode vastu ja algeliste lennumasinate arengu tipnemine raketi maandumisega Kuul… Maani ulatuvatest supluskleitidest (kuidas küll nendega ära ei upputud??) bikiinideni ja veel enam, nudistideni välja. Hämmastav aeg! Lapsepõlv teenijatega ja Nannyga rikkas Ashfieldi häärberis, laatsaretis hooldusõena ja hiljem apteekriabina veedetud nooruspõlv, pöördeline täiskasvanuiga… Kohtumine teise abikaasaga ja muistsetes arheoloogilistes paikades väljakaevamiste tegemine. Täiesti pöö-ra-ne.
Muidugi, Agatha elu kinnitab väga veenvalt mu enda isiklikku arvamust - üks hea kirjanik lihtsalt PEAB elama. Peab kohtuma paljude erinevate inimestega erienatest valdkondadest, sotsiaalsetest kihtidest, vanuserühmadest; peab nendega aega veetma, nende eludest osa võtma, sukelduma nende maailma. Alles siis on võimalik mõista, ja alles pärast lõplikku mõistmist on võimalik taasluua. Agata elukirjeldusi lugedes on selge, kust tuleb tema karakterite elutruudus - ikka nendelt samadelt inimestelt, kellega ta on suhelnud, kellest ta on hoolinud, kellega lähedane olnud…. ja tema asendamatu õnn on olnud see fantastiline aeg, mis on toonud ta kõrvale sellise galerii värvikatest persoonidest.
Muide, ta ei käinud kunagi koolis. See polnud tol ajal üldse oluline, veelgi enam, oli ehk tütarlapsele kahjulikki. Muidugi, nad õppisid seltskondlikke tantse tantsima, laulma ja pilli mängima. Agathagi jõudis kaks korda elus unistada lavalisest karjäärist - esmalt pianistina ja hiljem ooperilauljana. Aga tema fantastilise sisemise rikkuse kõrval ei oldud teda õnnistatud lavalise närvi ja ilmselt ka sarmiga; tubli realist temas leppis sellega ega kandnud südames tuska. Kirjutamine tuli tema juurde juhuslikult - esimesed lood lükati tagasi, esimene krimilugu (The Mysterious Affair at Styles) veetis kolm aastat erinevate kirjastuste käes ja oli tema enda poolt juba vaat et unustatud, kui see avaldada otsustati. Edu ei tulnud peadpööritava lainena - see tuli pikkamisi, iga uus raamat andis natuke rohkem tuntust. Seetõttu ei hakanud kuulsus Agathale kunagi pähe, isegi oma autobiograafias kirjutab ta justkui vabandades, et imelik on omi mõtteid niimoodi kirja panna, sest sisetunne ei ole kunagi kirjanikuks kasvada jõudnudki..
Aga missugune huumor, missugune muhedus ja elujanu! Kui hea, kui väga hea on lugeda sellist küpset, settinud, läbimõeldud ja küllastunud teksti, mis on nii vaba igasugusest kibestumisest, igasugusest vimmast ja trotsist ja pettumusest, mis nii sageli ootab inimesi nende elutee lõpus… Kui saaks vaid nii elada! Kui jätkuks vaid meelekindlust ja julgust elada nii, et siis, kunagi seal päris hilistel päevadel, just samamoodi tõdeda: “Thank God for my good life, and for all the love that has been given to me.”
Jumalik.
Vahel harva juhtub nii, et loed kellegi teost ja ehmatad: miks see inimene minu mõtteid mõtleb? Hinge sugeneb midagi ebameeldiva ärevuse sarnast- nagu oleksid tabanud kellegi enda järelt luuramast. Muidugi, kõige tobedam on see, kui see teine inimene on trükkinud ära su mõtted juba viiskümmend aastat enne sind. Paraku, 60. aastatega on mul seda probleemi ka varem olnud - eneselegi arusaamatul põhjusel elan ma seal, nendes mõtetes, nendes väärtustes, selles esteetikas…. Ma ei suuda kuidagi areneda tänapäevani, vaid olen nagu Frankensteini groteskne looming, lihasse kutsutud pool sajandit pärast oma tegelikku eluaega.
Lõpetasin just “Maagi”. Nõustun Fowlesiga, et ta oleks pidanud selle pealkirja jätma “Jumalamänguks” - see oleks olnud oluliselt parem raamistus. “Maag” jätab petliku mulje, nagu oleks sel kõigel kuidagi pistmist või tuleneks tegevustik Conhcisest - aga ometi on juured palju sügavamal ja laiemal. Need on lõpututes variantsioonides püstitatud küsimustes inimeste motivatsiooni ja uskumuste kohta - miks me oma valikuid langetame ja miks tahaks alati üks osa meist minna tagasi ja langetada seda teist valikut, millest me loobusime.
Fowlesi juures on kõige tugevam külg inimesetundmine. Tegelased elavad, nad kõhklevad, kahtlevad, liiguvad iga edasisammu juures kaks tagasi ja pole kunagi milleski kindlad. Selline igavene energeetika, “jaa” ja “ei” vahel pendeldamine on ka minu tajudes inimese põhiolemuseks. Ja see tekitabki lõpmatuid konflikte, sest üks suur osa superegost tahaks alati kindel olla - olla ideaalne, muutmatu, nagu Moosese kivitahvel. Ego seevastu on alatises superego ja IDi vahelises turbuletsis lõksus - ta ei saa ka parima tahtmise ja suurima pühendumuse juures endast osakest “ära visata” - loobuda osakesest iseendast. Kusagil seal, pinna all, elavad kõik vastuolud edasi - lõhestavad, käärivad, küpsevad, muudavad meid inimlikuks.
Kuuekümnendad aastad…. Frankfurdi koolkond, freudistlik psühholoogia, varajane futurism, ilusad autod ja inimesed. Sel ajal oli kõik kuidagi PÄRIS. Ühelt pool kuule maandumistega süstitud usk tulevikku, teisel pool maailmasõjajärgne/külmasõjaline üleüldine skeptitsism. Fastineeriv aeg, millega suri romaan - just nii, nagu Conchis Nicholasele teatab. Mul ei tule hilisemast ajast enam ühtegi teost meelde, mis oleks mind tõeliselt puudutanud. Näidendid, jah. Aga mitte romaanid. Kuidagi tundub, et see maksimaalne romaanimahtuv materjalihulk sai just siis ammendatud; pärast seda on suudetud ainult tükkidega edasi minna. Keskendudes loole, karakterile või kirjeldustele. Aga mitte iial enam pole suudetud samaväärselt kõigis erinevates registrites mängida.
Fowles on kummaline, paeluv. “Maag” on ta esimene teos, kuigi ilmus alles pärast “Liblikapüüdjat”. Selles on just seda esimesele teosele omast kõigemahutamispüüdu - maailmakirjeldust. Filosoofiat, aistinguid, tõekspidamisi. Isegi noorele inimesele omane püüdlik moraal - et tuleb uskuda eetikasse, pühendumisse. Kahtlemata sai see moraal hiljem proovile pandud. Kõige muu vaimustava külluse kõrval tundub see nii healapselik - nii ebausutav. Justkui üritaks Fowles ennast läbi peategelase veenda, et on olemas rahulolu otsusega. Et see, kuidas meiega ümber käiakse ja mida meiega tehakse, on oluline ainult meie isikliku lõpliku valiku seisukohalt…. “Liblikapüüdjas” on ta sellest moraalist välja kasvanud. Ometi säilib mõlemas teoses tema soov peategelast kuidagi “igamehestada”, kõigile mõistetavaks teha. Ja seetõttu tunduvad kõrvaltegelased nii palju elusamad, huvitavamad, reaalsemad. Nicholas on “mees”, ja sellisena niivõrd palju vähem võluvam.
Huvitav on ka see, et veel ei valda ta laitmatult oma mänguvahendeid. Fowles ehitab üles hiilgavad seinad ja jääb siis toppama, suutmata neid oivalisi, gootilikult vohavaid võlvkaari ühise katuse alla koondada. Lõpp murdub ja praguneb käes, läheb triviaalseks ja magedaks. Fantastiliselt pillava mängu lõppresultaat on tuim ja puudulik; nagu oleks ühe makaronisupiga tegevuses olnud kümme vaimustavat peakokka. On tajuda, et kõik see küllus on vaid garneering tõdemusele; veenmisprotsess aga on olnud oluliselt nauditavam, kui tõdemus ise. Selleks, et teost tsentreerida triviaalsele argitõele “ilma sinuta olen ma ainult pool inimest”, on see teos lihtsalt liiga hea, liiga vohav, liiga barokne. Nagu oleks keegi Balzaci surematu romaani lõppu pannud ühe lehekülje Osho suvalisest eneseabiõpikust. Muidugi, Fowles ise oma pikas eessõnas ütleb, et ta pole kunagi aru saanud, miks inimestele “Maag” meeldib. Eks ilmselt just sellepärast, et see on elluärganud teos, mis kannab endas niivõrd palju enamat, kui kirjaniku nägemuses. Ja kahjuks jäävad lahti kõik need tõeliselt huvitavad otsad.
Noh, masendav on ka, eks. Võib-olla olen ma erakordselt rumal inimene, et ma ajast sellise hiilgasliku sammu võrra maas olen. Teisest küljest tundub mulle, et üleüldises teadaannete tulvas oleme ühiskondlikult kaotanud niivõrd palju kvaliteetinformatsiooni, mida me ei saa enam kunagi oma teostes kasutada. Kõik need vihjed kirjandusklassikale, mütoloogilistele olenditele, jumalustele, psühholoogiale - oleme nendest kõigist ilma. Ainult vabad inimesed said endale lubada sellist hariduspagasit, tänasel päeval on liiga vähesed meist vabad. Sügaval minu sees ütleb osa minust, et sellest ei ole midagi, sest niivõrd palju fantastilisi teoseid on juba kirjutatud… Teine osa minust on lohutamatult kurb.
ma läksin üle piiri
ja alguses oli põnev
sest keegi teine ei teinud nii
ma läksin üle piiri
sest alguses tundus see äge
sest mina ise polnud varem teinud nii
hiljem mõtlesin
iga piir kedagi kaitseb
kaitseb millegi eest, mis on liig
sellest läksingi üle
nüüd häbenen vaikselt
ja pikalt
jah, kahetsen.
iial tagasi võtta ei saa mitte ühtegi asja, mis tehtud.
jürgen ütles
et ma ei räägi kunagi iseendast
no ma ei tea, mida on siin rääkida
või miks see peaks kedagi huvitama
see kõige tavalisem eesti elu
mu kommunistist isa, kes ütles mulle, et ma olen lits
kui ma olin kaksteist aastat vana
no teate ju küll neid tiinekaid
ülekasvanud, ülerasvunud, prillide ja punnidega
igavese nohuga tüdrukuid, kelle tunnistustel on ainult viied
ja kes käivad kõikides maailma hobiringides,
ainult selleks et mitte koju minna
kas see ütleb midagi minu kohta?
see kõige tavalisem eesti pere
mu ema oli alati tööl, sest teiste inimeste mured olid nii palju tähtsamad
ja nende lahendamise eest jagati tunnustust
kes jaganuks tunnustust selle eest,
et ta omaenese ihuga päästis lihaseid lapsi peksust?
ja mida mul on öelda nendele niiöelda peresõpradele,
kes kõik need aastad vaatasid seda kõrvalt
ja küsisid ema matustel: aga miks pole siin teie isa?
sedasama, kes peksis teda rindu, kuni tuli vähk
kas kakskümmend kaheksa aastat emaga on piisav aeg ühe lapse jaoks?
ja mida see ütleb minu kohta?
jah jah ma tõesti hoolisin oma vennast
kes purjus peaga ronis riidekappi kusele
ja pidi oma sajakilose kerega mu laiaks litsuma
sest unustas ära, et ma magan nüüd tema voodis
oo jaaa ma sain peksa isegi oma õe käest
sest ma unustasin ära, mis selle poisi nimi oli,
kes teda ukse taga küsimas käis
ja alles pärast julgesin sosistada, et see oli vist Bill
jah jah,
ma peksin ise küünte, hammaste ja sõnadega kõiki,
kes samuti tahtsid mulle haiget teha
aga ei jaksanud
ma peksin neid sellepärast, et mina suutsin
sellepärast, et keegi teine ei osanud mulle niimoodi haiget teha
nagu need,
kes olid kõige lähemal
ja mind ei kiusatud kunagi koolis
kas see nüüd ütles midagi minu kohta?
jah jah
mina olingi see
veider tüdruk
kes jäi ellu
kutse seksile nr 1:
“Tere!”
kutse seksile nr 2:
mul on tissid
kutse seksile nr 3:
vaata, ma kannan seelikut
kutse seksile nr 4:
“Tule minuga kohvile?”
kutse seksile nr 5 (hardcore!):
“Sa oled nii tore!”
kutse seksile nr 6:
telefonisõnum
kutse seksile nr 7:
helistan sulle, et küsida, kuidas sul läheb
kutse seksile nr 8:
“Ma tunnen ka X-i”
kutse seksile nr 9:
kiidan midagi, mida sa teed
kutse seksile nr 10 (way too direct!):
“Mul on igav. Mis sa teed praegu?
Käisin eile Madonna kontserdil ja pean tunnistama, et võtan tagasi kõik oma eelarvamused. Madonna on Staar. Võib-olla ainuke tõeline, kes on meile veel jäänud sellel mömmide ja tühikargajate ajastul : P Temas on isikupära, karismat ja mis peamine - powerit. See uskumatu energia, millega ta oma 1h45min lavashowd veab, lihtsalt lööb tummaks. Absoluutne pühendumus, millega ta tiim oma töösse suhtub, realiseerub perfektsionismina. Madonna show on nagu antiikne skulptuur, selles on seesama joonte puhtus, voolavus ja laitmatu pealispina alt kumav aastatepikkune töö.
Aga mis on huvitav, on see, et nüüd, 50selt on Madonnal tõesti midagi öelda. Et ta on jõudnud endas kirgastavale selgusele ja tahab seda jagada. “Believe in yourself”, “All the lanterns are different, but the light is the same” ja “Bear no hatred nor vengeance in your heart” on justkui essentsväljavõte new age teooriatest. Võimsad laused… ei ole kerge, kui Madonna sulle teatab: “I am where I want to be. What about you?”
Iseasi, kas see töötab. Ma ei tea… Seda lällavat massi vaadates on tunne, et igasugune lause ükskõik kelle suust ei suuda enam midagi muuta. Et kõik ongi pöördumatult kadunud. Aga võib olla ma eksin.
Sest on teisigi, kes rõhuvad südametunnistusele. Harry Potter näiteks. Kui varasemate osadega on esiplaanil olnud mängulisus, siis “Harry Potter and the Half-Blood Prince” puhul on tähtsal kohal moraal. Inimesed kannatavad ja andestavad, leiavad kõrgema eksistentsi mõtte lunastuses. See ilus idee maalitakse meie silmade ette meeletuseni viimistletud kunstnikutöö, vapustavate eriefektide ja liigutavate lapstäiskasvanute abiga, keda me oleme viie eelneva osa jooksul armastama õppinud. Aga kas see ka tegelikult töötab? Võib-olla… aga ei tohi unustada, et me kõik oleme lugematul hulgal vaadanud liigutavaid filme, kuulanud südantlõhestavat muusikat ja lugenud kohutavatest sõja- ja muidukuritöödest, mis kogu aeg siinsamas maakera peal meie kõrval laiutavad. Miskipärast on tunne, et selleks, et midagi tegelikult muuta, ei piisa kultuurist, ükskõik kui suure tarbijaskonnaga see ka poleks. Välise lihvi võtame omaks, ostame tipulised mütsikesed ja treenime kaks tundi päevas oma käsivarsi lihaseliseks, aga sisulised väärtused jätavad meid puudutamata… ja samas on just see põhjus, miks isegi massikunst võtab teatavaid elitariseerumise ilmeid. Kui inimene, kellele me tahame meeldida, positsioneerib end rämpsuna, tekib teatav trots ja paratamatu tahtmine meeldimise varjus haiget teha. Hiilida ligi tradistiooniliste vormelitega, pääseda löögile reeglite järgimisega ja siis, olles kohal, SEAL, tabada kõige valusamast kohast… Sest ükskord ikka saabub taluvuse piir. Ja me näitame avalikult kolmandat näppu, sest meile on selle eest ränka raha makstud, mille me oleme veel rängemate kannatustega välja teeninud.
Fuck you, world!
Aga kuhu siis ikkagi jääb meie ligimesearmastus?
