Birk Rohelend

Lugesin hiljuti Agatha Christie autobiograafiat, uskmatuse, imetluse ja muidugi kadedusega. Aastad 1890-1976 on ilmselt üks huvitavamaid, rikkamaid aegu maailma ajaloos. Kaks maailmasõda, ühiskondlike kommete kardinaalsed muutused, tehnika areng, mida sai silmaga vaadata. Elektri tulek, raadiote tulek, televiisorite tulek; hobukaarikute vahetumine maailma esimeste autode vastu ja algeliste lennumasinate arengu tipnemine raketi maandumisega Kuul… Maani ulatuvatest supluskleitidest (kuidas küll nendega ära ei upputud??) bikiinideni ja veel enam, nudistideni välja. Hämmastav aeg! Lapsepõlv teenijatega ja Nannyga rikkas Ashfieldi häärberis, laatsaretis hooldusõena ja hiljem apteekriabina veedetud nooruspõlv, pöördeline täiskasvanuiga… Kohtumine teise abikaasaga ja muistsetes arheoloogilistes paikades väljakaevamiste tegemine. Täiesti pöö-ra-ne.

Muidugi, Agatha elu kinnitab väga veenvalt mu enda isiklikku arvamust  - üks hea kirjanik lihtsalt PEAB elama. Peab kohtuma paljude erinevate inimestega erienatest valdkondadest, sotsiaalsetest kihtidest, vanuserühmadest; peab nendega aega veetma, nende eludest osa võtma, sukelduma nende maailma. Alles siis on võimalik mõista, ja alles pärast lõplikku mõistmist on võimalik taasluua. Agata elukirjeldusi lugedes on selge, kust tuleb tema karakterite elutruudus - ikka nendelt samadelt inimestelt, kellega ta on suhelnud, kellest ta on hoolinud, kellega lähedane olnud…. ja tema asendamatu õnn on olnud see fantastiline aeg, mis on toonud ta kõrvale sellise galerii värvikatest persoonidest.

Muide, ta ei käinud kunagi koolis. See polnud tol ajal üldse oluline, veelgi enam, oli ehk tütarlapsele kahjulikki. Muidugi, nad õppisid seltskondlikke tantse tantsima, laulma ja pilli mängima. Agathagi jõudis kaks korda elus unistada lavalisest karjäärist - esmalt pianistina ja hiljem ooperilauljana. Aga tema fantastilise sisemise rikkuse kõrval ei oldud teda õnnistatud lavalise närvi ja ilmselt ka sarmiga; tubli realist temas leppis sellega ega kandnud südames tuska. Kirjutamine tuli tema juurde juhuslikult - esimesed lood lükati tagasi, esimene krimilugu (The Mysterious Affair at Styles)  veetis kolm aastat erinevate kirjastuste käes ja oli tema enda poolt juba vaat et unustatud, kui see avaldada otsustati. Edu ei tulnud peadpööritava lainena - see tuli pikkamisi, iga uus raamat andis natuke rohkem tuntust. Seetõttu ei hakanud kuulsus Agathale kunagi pähe, isegi oma autobiograafias kirjutab ta justkui vabandades, et imelik on omi mõtteid niimoodi kirja panna, sest sisetunne ei ole kunagi kirjanikuks kasvada jõudnudki..

Aga missugune huumor, missugune muhedus ja elujanu! Kui hea, kui väga hea on lugeda sellist küpset, settinud, läbimõeldud ja küllastunud teksti, mis on nii vaba igasugusest kibestumisest, igasugusest vimmast ja trotsist ja pettumusest, mis nii sageli ootab inimesi nende elutee lõpus… Kui saaks vaid nii elada! Kui jätkuks vaid meelekindlust ja julgust elada nii, et siis, kunagi seal päris hilistel päevadel, just samamoodi tõdeda: “Thank God for my good life, and for all the love that has been given to me.”

Jumalik.

Vahel harva juhtub nii, et loed kellegi teost ja ehmatad: miks see inimene minu mõtteid mõtleb? Hinge sugeneb midagi ebameeldiva ärevuse sarnast-  nagu oleksid tabanud kellegi enda järelt luuramast. Muidugi, kõige tobedam on see, kui see teine inimene on trükkinud ära su mõtted juba viiskümmend aastat enne sind. Paraku, 60. aastatega on mul seda probleemi ka varem olnud - eneselegi arusaamatul põhjusel elan ma seal, nendes mõtetes, nendes väärtustes, selles esteetikas…. Ma ei suuda kuidagi areneda tänapäevani, vaid olen nagu Frankensteini groteskne looming, lihasse kutsutud pool sajandit pärast oma tegelikku eluaega.

Lõpetasin just “Maagi”. Nõustun Fowlesiga, et ta oleks pidanud selle pealkirja jätma “Jumalamänguks” -  see  oleks olnud oluliselt parem raamistus. “Maag” jätab petliku mulje, nagu oleks sel kõigel kuidagi pistmist või tuleneks tegevustik Conhcisest - aga ometi on juured palju sügavamal ja laiemal. Need on lõpututes variantsioonides püstitatud küsimustes inimeste motivatsiooni ja uskumuste kohta - miks me oma valikuid langetame ja miks tahaks alati üks osa meist minna tagasi ja langetada seda teist valikut, millest me loobusime.

Fowlesi juures on kõige tugevam külg inimesetundmine. Tegelased elavad, nad kõhklevad, kahtlevad, liiguvad iga edasisammu juures kaks tagasi ja pole kunagi milleski kindlad. Selline igavene energeetika, “jaa” ja “ei” vahel pendeldamine on ka minu tajudes inimese põhiolemuseks. Ja see tekitabki lõpmatuid konflikte, sest üks suur osa superegost tahaks alati kindel olla - olla ideaalne, muutmatu, nagu Moosese kivitahvel. Ego seevastu on alatises superego ja IDi vahelises turbuletsis lõksus - ta ei saa ka parima tahtmise ja suurima pühendumuse juures endast osakest “ära visata” - loobuda osakesest iseendast. Kusagil seal, pinna all, elavad kõik vastuolud edasi - lõhestavad, käärivad, küpsevad, muudavad meid inimlikuks.

Kuuekümnendad aastad…. Frankfurdi koolkond, freudistlik psühholoogia, varajane futurism, ilusad autod ja inimesed. Sel ajal oli kõik kuidagi PÄRIS. Ühelt pool kuule maandumistega süstitud usk tulevikku, teisel pool maailmasõjajärgne/külmasõjaline üleüldine skeptitsism. Fastineeriv aeg, millega suri romaan - just nii, nagu Conchis Nicholasele teatab. Mul ei tule hilisemast ajast enam ühtegi teost meelde, mis oleks mind tõeliselt puudutanud. Näidendid, jah. Aga mitte romaanid. Kuidagi tundub, et see maksimaalne romaanimahtuv materjalihulk sai just siis ammendatud; pärast seda on suudetud ainult tükkidega edasi minna. Keskendudes loole, karakterile või kirjeldustele. Aga mitte iial enam pole suudetud samaväärselt kõigis erinevates registrites mängida.

Fowles on kummaline, paeluv. “Maag” on ta esimene teos, kuigi ilmus alles pärast “Liblikapüüdjat”. Selles on just seda esimesele teosele omast kõigemahutamispüüdu - maailmakirjeldust. Filosoofiat, aistinguid, tõekspidamisi. Isegi noorele inimesele omane püüdlik moraal - et tuleb uskuda eetikasse, pühendumisse. Kahtlemata sai see moraal hiljem proovile pandud. Kõige muu vaimustava külluse kõrval tundub see nii healapselik  - nii ebausutav. Justkui üritaks Fowles ennast läbi peategelase veenda, et on olemas rahulolu otsusega. Et see, kuidas meiega ümber käiakse ja mida meiega tehakse, on oluline ainult meie isikliku lõpliku valiku seisukohalt…. “Liblikapüüdjas” on ta sellest moraalist välja kasvanud. Ometi säilib mõlemas teoses tema soov peategelast kuidagi “igamehestada”, kõigile mõistetavaks teha. Ja seetõttu tunduvad kõrvaltegelased nii palju elusamad, huvitavamad, reaalsemad. Nicholas on “mees”, ja sellisena niivõrd palju vähem võluvam.

Huvitav on ka see, et veel ei valda ta laitmatult oma mänguvahendeid. Fowles ehitab üles hiilgavad seinad ja jääb siis toppama, suutmata neid oivalisi, gootilikult vohavaid võlvkaari ühise katuse alla koondada. Lõpp murdub ja praguneb käes, läheb triviaalseks ja magedaks. Fantastiliselt pillava mängu lõppresultaat on tuim ja puudulik; nagu oleks ühe makaronisupiga tegevuses olnud kümme vaimustavat peakokka. On tajuda, et kõik see küllus on vaid garneering tõdemusele; veenmisprotsess aga on olnud oluliselt nauditavam, kui tõdemus ise. Selleks, et teost tsentreerida triviaalsele argitõele “ilma sinuta olen ma ainult pool inimest”, on see teos lihtsalt liiga hea, liiga vohav, liiga barokne. Nagu oleks keegi Balzaci surematu romaani lõppu pannud ühe lehekülje Osho suvalisest eneseabiõpikust.  Muidugi, Fowles ise oma pikas eessõnas ütleb, et ta pole kunagi aru saanud, miks inimestele “Maag” meeldib. Eks ilmselt just sellepärast, et see on elluärganud teos, mis kannab endas niivõrd palju enamat, kui kirjaniku nägemuses. Ja kahjuks jäävad lahti kõik need tõeliselt huvitavad otsad.

Noh, masendav on ka, eks. Võib-olla olen ma erakordselt rumal inimene, et ma ajast sellise hiilgasliku sammu võrra maas olen. Teisest küljest tundub mulle, et üleüldises teadaannete tulvas oleme ühiskondlikult kaotanud niivõrd palju kvaliteetinformatsiooni, mida me ei saa enam kunagi oma teostes kasutada. Kõik need vihjed kirjandusklassikale, mütoloogilistele olenditele, jumalustele, psühholoogiale - oleme nendest kõigist ilma. Ainult vabad inimesed said endale lubada sellist hariduspagasit, tänasel päeval on liiga vähesed meist vabad. Sügaval minu sees ütleb osa minust, et sellest ei ole midagi, sest niivõrd palju fantastilisi teoseid on juba kirjutatud… Teine osa minust on lohutamatult kurb.

Jah, see on käes! Nüüd on see saabunud. Pärast Margus Karu rahakõlinal saabunud debüüti ja suurepärast turunduskampaaniat on üks lahti kõigile, kellel on vähegi müüvamat nägu ja tegu. Kollane meedia vajab uusi müüvaid nägusid, noored tegijad vajavad kajastust. Ja ideaalne sümbioos ongi sündinud.

Hiljuti sattusin vaatama ameerika muusikavideote TOP20. Noh, selline kummaline ettevõtmine, eks. Ma ei ole ligikaudu 10 aastat mingit huvi tundnud selle vastu, kuhu on populaar- ehk massimuusika omadega jõudnud. Ja seega asusin saadet vaatama huviga - mis sealt küll tuleb? Mis tuli, olid needsamad lood, mis kümme aastat tagasi - samad tüütud meloodiad ja mannetud taustatantsijad, suhkruses-kooreses kastmes. Aga tõeliselt šokeeriv oli minu jaoks see, et ma tundsin absoluutselt kõiki esitajaid: Lady Gaga, Beyonce, Christina Aguliera, Rihanna, Katy Perry, Justin Bieber ja nii edasi, kõik vanad-head kollase meedia lemmikud. Ehk siis, mis sealsamal hommikul ilmselgeks sai: muusika ei müü, müüb video, ja videot müüb see nägu, kes on kuulus. Tarbija jaoks on oluline tunda brände, sest see näitab, et sa oled “maailma asjadega kursis”. Ja muusiku jaoks on kõige tähtsam olla bränd - olgu siis tegu naisepeksu- või väidetava peenise skandaaliga. Tuntus müüb, absoluutselt.

Eks see saab ka siinpool lompi selgeks. Muus osas võime ju olla lääneriikidest aastakümnete võrra maas, aga turunduses astume täitsa ühte jalga. Nõia-Intsud ja Tõehetke-Lilitid kümblevad tähelepanus ja toidavad omakorda tarbijate suurimat vajadust - vajadust vahelduse järele.  Justin Bieberi piimavunts ajab neiukesed hulluks,  siinpool lahte tõotavad tähed sama saatust Chris Kalale, kui vaadata tema elu24 pildigalerii reitinguid. See, mida ja kas meie staarnäoomanikud üldse midagi teha oskavad, ei huvita kedagi. Tähtis on saada endale osake brändist - ikka selleks, et olla kursis, kuuluda, liikuda kaasa massihüsteeriaga.

Lollus on IN. See on uue aastatuhande kõige tugevam tendents. Tarkus ja haridus on luuseritele, nerdidele, wussidele: õige mees saadab keskkooli kus kurat ja hööritab lavalaudadel puusasid! Aga tõelised lambad kleebivad kodus monitoride ees  ja imetlevad: missugune sarm! Ja maksavad selle eest, maksavad neetult hästi. Hetkeseisuga on rasvaseim turundussektor 12-18-aastased tarbijad: need, keda raha päritolu ei huvita, kelle jaoks see kasvab sama hästi kui puu otsas, ja kes igasuguste gadgetite, sisult väärtusetute, aga sotsiaalselt ülioluliste tarbevahendite eest maksavad kasvõi hingehinda.

Ja nüüd kappab ka Eesti kirjandus sellel põllul. Kui ma varem arvasin, et peale Kenderit ja Kõusaart ei olegi nagu enam kuhugi langeda, siis olin ma täielik roosaprilliline optimist. On, kõvasti on. On võimalik langeda chriskalalusse - ise kirjutan, ise toimetan, ise annan välja- tasemele, mille tulemuseks on keeleliselt vigane ja sisult vaimuhaige  kontrollimatuid sõnavalinguid meenutav teos. Ja see, kuna sellest saab nähtavasti järgmine bestseller, ongi Eesti kirjanduse mõõdupuu. Meile kõigile tõmmatakse lähiajal selle kaikaga üle turja -  “Ah selline ongi see Eesti kirjandus! Ei mina seda saasta loe.”  Ja meil ei jää muud üle, kui seda lihtsalt suud maigutades tunnistada, sest vähestel, oi-kui-vähestel meist on kollase meedia potentsiaali. Aga Chrisil on, 8.7 palli jagu 10st. Seega, lähima paari aasta jooksul reorganiseerib ennast Eesti kirjanduse top ennast tõenäoliselt veel paremini ümber. Ja me ei kuule enam midagi Baturinist, Õnnepalust, Kunnasest - sest mis te arvate, mis on nende piltide reiting? Nende soengut, püksivärvli madalust, mütsinoka kaart arvestades? Häh? Kes NEEEED veel on?

Rong on läinud, sõbrad. Nüüd pole muud, kui tuleb Soome koristajaks minna.

Tänase mõttearetuse on inspireerinud vaene Jürgen, kes püüab endiselt Eesti rahvast “hukust” “päästa”, ja seda otse Kerberose lõugade vahel elik delfi lehekülgedel.

Kõige suurema küsimuse võiks püstitada nii: kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks? Ja otsida sellele vastust, arvestades, et tänase päeva diskussioonis on “kirjandus”, “kunst” ja ka “rahvus” juba paratamatult amortiseeruvad mõisted - väärtuslikult tugevalt seotud kasumlikkuse skaalaga.

Laiemalt vaadates - kas on midagi imesteldavat selles, et tänapäeva lapsed ei mõista Lutsu, Tammsaaret, Kreutzwaldi, hoidku veel rääkimast Ristikivist, Vetemaast, Krossist või suisa ennenägematult ülbelt viidates Kausile, Saadile, Saarele? See on paratamatu nähtus, mille on tinginud aeg. Nagu me lõpetame keskkooli teaduslike teadmistega aastas 1900, lõpetame seal ka oma kirjanduslike teadmistega. Ja siin ei ole midagi pahaks panna. Kas me süüdistame tuumafüüsikuid, et hei, me ei mõista isegi relatiivsusteooriat, ärge tehke teadust, see on mõttetu? Kas me süüdistame geneetikuid, et hei, see Mendel ajas soga, ärge jamage, tehke midagi normaalset? Informaatikuid, et mis hullu juttu te ajate, kuidas saab mingi kast sooritada tehteid? Täpselt sama on kirjandusega: on paratamatu, et ka see koosneb hierarhilisest teadmusahelast, ja ühel hetkel jääb kollektiivne vastuvõtuvõime sellest maha - tuleb teha isiklikke valikuid, sest pole aega ega energiat, et kõiki valdkondi sügavamalt  tundma õppida.

Jah, me kõik peame oskama lugeda, see on elementaarne. Samamoodi tuleks osata arvutada, aga kas programmeerimine on kõigile vajalik oskus? Täna veel mitte. Jõu õla loogilise arvestamisega oleks hea igapäevaselt toime tulla, aga kas peaks igaüks meist oskama ehitada raketti? Ja kirjandus - on ju selle parim osa just see, mis läheb edasi, areneb, otsib uusi võimalusi, kaugeneb baasist. Kas see on ebarahvuslik, kui inimesed eelistavad süvitsi teada hoopis spordist või lastekasvatusest või kolesteroolitasemest või Sharm-el-Sheikist võrdluses Dubaiga? Ei; see on inimlik. Hing on absoluutselt igas asjas, mida tehakse kirega, väga hästi võib kirglikult koristada! (ja ärge kujutage ette, et te üldse teate, mida koristamine tänapäeval tähendab või kuhu kosmosesse see valdkond on arenenud).

Ja midagi ei olekski ju katki, kui ei oleks seda nimetatud tingimust - väärtuse seotust kasumlikkusega. Mida väiksem on sihtrühm, seda kallim on toode. On üpriski selge, et ilma riigipoolse toetuseta on neetult kallis luua teost, mida tarbib 1000 (alla 1% elanikkonnast) inimest (keskmise romaani tiraazh) või hullem veel, 300 inimest (keskmise luulekogu tiraazh). Arvestades, et iga teose loomiseks kulub aeg ja energia - seda rohkem aega ja energiat, mida kvaliteetsem on see teos. Ja nii jõuame paramatauseni, et kes tahab hästi kirjutada, peab eelkõige ise investeerima.

Ja miks? Sest kirjandust ja kunsti ei ole meile vaja. Me ei sõltu nendest nagu me sõltusime kunagi floppy diskidest ja siis CDdest ja nüüd mälupulkadest; meil ei ole seda vaja nagu kõige uuemat pesupulbrit, mis eemaldab plekid ka jahedas vees, või nagu kõige uuemat pliidiplaati, mis katsudes ei põleta sõrmi, aga toidu keedab valmis. Ja ka sellest ei oleks midagi, kui meil oleks olemas aristokraatide kiht - oleks selliseid inimesi, kes ei peaks muretsema oma sissetuleku pärast, vaid võiksid rahus pühenduda kirjutamisele, maalimisele, installatsioonide tegemisele. Aga ühe väikse ja räsitud riigi puhul ei ole see midagi, mida saaks nõuda - olgu siis publikult või riigilt. Vaid ikka ja jälle jäävad alles kaks valikut: luua vabast ajast, ennast teisel moel finantseerides või kirjutada laia maailma - sinna, kus asub kasumlikkuse skaala teine ots; ja sellega ennast rahvuse mõõtmest lahti siduda. Kõik sõltub ju eesmärkidest, andestatagu macchiavellistile minus.

 The Swan.

If there is anything I know something about,
it’s this dark, horrible feeling called love.

need sõnad ütles mulle eile üks ilus tütarlaps, kes oli tulnud vaatama meie Cabaret Interruptuse järjekordset osa, alapeakirjaga “Piinlik vahejuhtum”, kus Jan Kausi tekstidel esinesid Jan Kaus ise, Jürgen Rooste ja mina ning muusikalise poole eest (saksofonil, klaveril, kitarril, trompetitel, parmupillil jms) Siim Aimla ja Erki Pärnoja.

mis seal salata, ma armastan lava. see on justkui Birki loomulik keskkond, see aeg ja ruum ja atmosfäär, kuhu ma kuulun - neoonroosades sukkpükstes ja vaat et meetripikkuste sädelevate kunstripsmetega.

olen avastamas oma häält. vaimustav instrument, mida alles õpin käsitsema. hõbedane, õõnes, vahe, lõikav, penetreeriv. oo, sellega saab teha Asju. jaja. imbun läbi trumminahkade ja liuglen roosade varvastega ajukäärude vahel, kiigun käbinäärme küljes ja mudin teid süldiks.

ja… hmm. raske on jagada emotsiooni, mis alles pinna all pulbitseb, nime ja nägu omamata. oli hea, kohutavalt hea oli. Jan ja Jürgen, mu poisid, mu karused, takused, südamlikud, soojad, hingelised, armastavad, loovad poisid - teiega on jumalik! olen austatud, meelitatud, kõditatud ja ülestõstetud, selleks kosmiliseks tunnikeseks laval olen tõeliselt tagasi kutsutud ellu, sajaprotsendiliselt: see ei ole illusioon, see ongi

the real Birk.  

ja väga hea tunne on teha midagi, mis kellelegi korda läheb - kedagi rõõmustab, vaimustab ja inspireerib. needsamad pealkirja sõnad ütleksin mina edasi poisile pildil - kõigi nende hüsteeriliste neljateistaastatse tüdrukute kõrval näides kui lummutis kosmosest… vana ja väsinud, näinud ja kulunud, kulutatud ja vaevatud, endiselt üdini kirgastudes ilust ja energiast.
on kõige parem, et meie ümber on inimesi.

PS. See on Bill Kaulitz ja ”Durch den Monsun” on mu lemmiklaul läbi aegade. Ta kirjutas selle 14-aastaselt.

hea küll
tunnistan üles
et jäin kinni
kusagile sinna su põsesarna ja suunurga vahele
sellele õhukesele pehmele joonele
edasi-tagasi kõndima
nagu maniakk
sügishulluses

kas sa tunned mu tuhandeid jalajälgi oma põsel?

võib-olla
päriselt juhtus nii
et ühe tillukese hetke jooksul
vajusin ma läbi põse su sisse ja sinustusin üleni
sulandusin su mõteteks ja tunneteks
püherdasin su ajus
armatsesin seal
valimatult

ja jätsin su hinge miljonid isepaljunevad tundealged

terve lapsepõlve aja
kujutasin ette
et olen päkapikk
tippisin kodus vaid kikivarvul
peitusin paksude prilliklaaside,
küüraka selja,
liigsuurte saabaste varju
ja rääkisin arusaamatus keeles

õhtuti lugesin
ütlematajätmiste salakirju
istudes punasel linoleumil köögilaua all
suurte väsinud varvaste kõrval
ma tõmbasin ennast nii tillukeseks kokku kui suutsin
ja kujutlesin, kuidas ma ükskord
meisterdan paremat
paksematest munakoortest
tulevikku

ma tahaksin juua dooleyst
ja jalutada sinuga külmas vanalinnas
ja suitsetada ja rääkida õnnetust armastusest
ja haarata sul õlast kinni
ja vaadata sulle suurte suurte silmadega otsa
ja öelda: onju!?
ja lohistada sind kättpidi enda järel
kõige masendavamasse kultuuribaari
ja juua seal sinuga teed
nagu oleksin ilusaim naine maailmas
ja sina oleksid minuga